Õigeusk ja Eesti

On kolm asja, mille järgi Eestit religioonivallas tuntakse. Esiteks on Eesti ühiskonnas suhteliselt suur sekulariseerumusaste, teiseks liberaalne religiooni puudutav seadusandlus ning kolmandaks 1993. aastast väldanud kahe õigeusu kiriku vaheline konflikt.

Eesti ühiskonna sekulaarsusest annab tunnistust näiteks aastal 2000 toimunud rahvaloendus, mille käigus küsiti üle 15 aastastelt inimestelt nende usuliste eelistuste kohta. Küsimusele vastanuist pidas 31,8% end mingi kindla religioosse traditsiooni järgijaks. Kõige enam oli nende seas luterlasi, kelleks pidas end 14,8% vastanuist, ja õigeusklikke — vastavalt 13,9 % vastanuist. Rahvaloenduse tulemuste kohaselt on eestlased usulistes küsimustes märgatavalt ükskõiksemad kui mitte-eestlased. Aastal 2000 korraldatud religioonisotsioloogilise küsitluse kohaselt osaleb iganädalaselt usulistel talitustel 4% vastanuist.

Osalt ilmselt ühiskonna sekulariseerituse taseme tõttu on Eesti seadusandlus, mis puudutab religioossete ühenduste tegevust, üks liberaalsemaid post-nõukogude riikide seas. Usuliste ühenduste võrdse kohtlemise põhimõtted leidsid kajastust nii 1993. aasta ‘Kirikute ja koguduste seaduses’ ning samuti seda seadust aastast 2002 asendanud uues ‘Kirikute ja Koguduste seaduses’.

Kolmas märksõna — õigeusu konflikt — on aga märksa keerukam kui kaks eelnenut. Konflikt puhkes 1993. aastal kui Siseministeerium kandis Eesti kirikute ja koguduste registrisse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK), mis aastast 1944 oli hoidnud oma õiguslikku järjepidevust eksiilis, ning keeldus registreerimast Moskva Patriarhaadi kanoonilises alluvuses olevat õigeusukirikut sama nime — EAÕK — all. Et mõista konflikti põhjusi, tuleb heita pilk õigeusu kiriku ajaloole Eestis.

Lisateave artikli kohta