Õigeusukirikud taasiseseisvunud Eestis — konflikti II vaatus

1993. aastal võeti Eestis vastu kirikute ja koguduste seadus. Uue seaduse kohaselt pidid Eestis tegutsevad kirikud, kogudused ja koguduste liidud oma põhikirjad Siseministeeriumis ümber registreerima. 1993. aasta augustis registreeriti Siseministeeriumis ümber EAÕKu 1935. aasta põhimäärus, mille alusel EAÕK oli säilitanud oma juriidilise järjepidevuse eksiilis. Sama aasta novembris soovis Ettevõtete registrisse kantud Õigeusu Kiriku piiskop Kornelius registreerida oma juhitud kiriku nime all Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, esitades selleks 1935. aasta EAÕKu põhimääruse. Siseministeerium keeldus seadusele viidates registreerimast teist samanimelist õigeusu kirikut. Sellele järgnesid kohtuprotsessid, mille käigus piiskop Kornelius püüdis tõestada oma juhitud kiriku ajaloolist ja juriidilist järjepidevust nõukogude perioodi eelse EAÕKuga. Piiskop Korneliuse väited ei leidnud kohtusaalis piisavat kinnitust ning omandireformi subjektiks tunnistati nüüd EAÕK.

Läbi 1990. aastate süüdistasid nii VÕK kui Venemaa riigivõimu esindajad Eestit nii venekeelsete õigeusklike kui venekeelse rahvusvähemuse diskrimineerimises, tuues näiteks piiskop Korneliuse juhitud õigeusu kiriku registreerimisest keeldumise riigivõimu poolt. Samas tõdesid aga nii Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu kui Freedom House’i usuvabaduse raportid, et Eestis ei esine usulist diskrimineerimist. Venemaa seostas Moskva Patriarhaati kuuluva õigeusu kiriku registratsiooni EAÕKu õigusjärglasena Eesti–Vene poliitiliste- ja majandussuhete paranemisega. Samas ei saa jätta märkimata, et peamiseks tüliküsimuseks oli õiguslik järjepidevus — kellele kuuluvad ja kellele peaks tagastatama kirikult võõrandatud varad.

Läbi 1990. aastate peeti ametlikke ja ebaametlikke kõnelusi Eesti riigivõimu ja piiskop Korneliuse esindajate vahel Moskva Patriarhaadile alluva õigeusu kiriku registratsiooni küsimustes. 1990. aastail kanti Eesti kirikute ja koguduste registrisse üks Moskva patriarhile alluv õigeusu klooster (1997) ning üks kogudus (1999). Need seigad annavad piisavalt alust väita, et VÕKusse kuuluvaid õigeusklikke ei kiusatud 1990. aastail taga. Registratsioonist keeldumine oli siiski pigem juriidiline küsimus.

1996. aastal taastas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aasta tomose (selle kehtivus Eesti territooriumil peatati 1978, mis ei puudutanud EAÕKu kogudusi eksiilis), mille kohaselt EAÕK kuulus Konstantinoopoli Patriarhaati. See tähendas õigeusu konflikti laienemist — Moskva Patriarhaat katkestas suhted Konstatinoopoli Patriarhaadiga. Nende kahe patriarhaadi huvid põrkusid mitte ainult Eestis, mida mõlemad lugesid oma kanooniliseks territooriumiks, vaid mitmel pool endise nõukogude-bloki riikides. Ainus kompromiss, milleni kaks patriarhaati jõudsid, oli, et õigeusu kogudustel Eestis on õigus vabalt valida, kumma patriarhaadi kanoonilisse alluvusse nad kuuluda tahavad. Enamik Eestis tegutsevaid õigeusu kogudusi valis oma kirikuks EAÕKu. Veel aastal 2000 teatas VÕKu Peapiiskoppide Nõukogu, et nad ei tunnusta Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut ega selle kuulumist Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni. Samal aastal tegi Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos ajaloolise visiidi Eestisse, soovitades Moskva Patriarhaadil vahetada välja oma kohalik kirikujuht Kornelius.

Lisateave artikli kohta