Konflikti ajalugu

Konflikti juured peituvad 1917. aasta Venemaa revolutsiooni tagajärgedes. Aastail 1918–1920 leidis aset sõjaline konflikt revolutsioonilise Venemaa ja iseseisvust taotleva Eesti vahel. 1919. aastal, pärast iseseisva Eesti riigi tekkimist, organiseerusid Eestis asuvad Moskva Patriarhaadi alla kuulunud õigeusukogudused Eesti Õigeusu Koguduseks ning taotlesid Moskva patriarhilt autonoomse kiriku staatust.

1920. aastal andis patriarh Tihhon Eesti Õigeusu Kirikule iseseisvuse. Kuna poliitilise olukorra tõttu oli suhete hoidmine Moskva Patriarhaadiga raskendatud — Venemaa kirikuelu oli häiritud vältavast kodusõjast, noore nõukogude võimu kirikuvastase poliitika tulemusena oli ametist kõrvaldatud ka patriarh Tihhon — ei pidanud tollase Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku juhid võimalikuks kanoonilise seotuse jätkamist “uue” VÕKuga. EAÕKu juhid pöördusid palvega Konstantinoopoli Patriarhaadi poole, et neid võetaks Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni. 1923. aastal andiski Konstantinoopoli patriarh Meletios IV sellekohase tomose Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule. 1920–1930. aastatel jagunes EAÕK rahvuslikel alustel kaheks piiskopkonnaks — ühte piiskopkonda kuulusid eesti- ning teise venekeelsed kogudused.

Muutused EAÕKu ellu saabusid 1940. aastal, mil Nõukogude Liit inkorporeeris Eesti. Nähes Eestis oma kanoonilist territooriumi ei pidanud VÕK EAÕKu otsust lahkuda Moskva Patriarhaadist seaduslikuks ning EAÕK liideti VÕKuga. Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aastal kuulutas EAÕK end taas autonoomseks, kuid samas jäi vene piiskopkond Moskva patriarhaadi alluvusse. 1944. aastal lahkus saabuva Nõukogude armee eest pagulusse ka EAÕKu metropoliit Aleksander ning sellest ajast peale säilitas EAÕK oma juriidilise järjepidevuse eksiilis. 1945. aastal likvideeris Moskva patriarh EAÕKu Eestis. Eestis asuvatest õigeusu kogudustest moodustati taas VÕKu piiskopkond. Selline olukord, kus EAÕK eksisteeris eksiilis ning Eestis asuvad õigeusu kogudused kuulusid VÕKu piiskopkonda, kestis kuni 1993. aastani.

Eesti taasiseseisvumisperioodil oli üldiseks suundumuseks nõukogude perioodi eelsete organisatsioonide taastamine. Eesti õigeusklike kogukond jagunes kahe suuna vahel — üks osa vaimulikest ja kogudustest soovis säilitada seotuse Moskva Patriarhaadiga sellal kui teine osa soovis taastada EAÕKu tegevuse Eestis. Tähelepanu ei saa siinkohal jätta juhtimata seigale, et lahknemine õigeusu vaimulike seas ei kulgenud rahvuslikul pinnal. 1991. aastal registreeriti Eesti vabariiklikus ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris piiskop Korneliuse juhitud Moskva Patriarhaadile alluv “Õigeusu Kirik Eestis, Tallinna Piiskopkonna Valitsus“, mis tunnistati 1992. aastal omandireformi subjektiks. See tähendas, et nõukogude perioodil võõrandatud kirikuvara tagastamisel saanuks just “Õigeusu Kirik Eestis. Tallinna Piiskopkonna Valitsus” võõrandatud vara omanikuks.

Lisateave artikli kohta