Konflikti võimalik lahendus
2001. aasta alguses näis konflikt lahenevat — Moskva Patriarhaati kuuluv kirik loobus taotlemast registratsiooni Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuna ning oli valmis loobuma ka väiteist otsese õigusjärgluse kohta. Uueks nimekujuks leiti Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK). Samas sai Moskva Patriarhaati kuuluva kiriku registratsioon õiglusjärglust puudutavast juriidilisest probleemist avaliku tähelepanu keskmes olev poliitiliseks küsimuseks, põhjuseks Eesti sisepoliitiline võimuvõitlus. Teise õigeusu kiriku registratsiooni ei aktsepteerinud ka EAÕK, kes pidas nimekuju MPEÕK eksitavaks. Mõneti EAÕK-u aktiivse lobby-töö tulemusena keeldus siseminister MPEÕKut registreerimast.
Keeldumise põhjenduseks sai nimekuju — Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik — väidetavalt eksitav sarnasus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimega, põhikirjas esinevate MPEÕKu ajalugu puudutavate daatumite võimalik tõlgendus juriidilise järjepidevuse saavutamisena ning küsimus, kas tegemist on koguduste asutamise või esmaregistratsiooniga, millest tulenevalt tulnuks esitada lisadokumente. Piiskop Kornelius süüdistas Isamaaliitu kuuluvat siseministrit erapoolikuses ning kaebas siseministeeriumi kohtusse, misjärel alustati siseministeeriumi ja MPEÕKu vahel läbirääkimisi kohtuvälise lahendi saavutamiseks.
Samas kinnitas EAÕK, et nende arvates tuleks Moskva Patriarhaati kuuluvad õigeusu kogudused registreerida VÕKu piiskopkonnana, või siis nimega VÕK Eestis. Selle seisukoha taga võis näha reaktsiooni VÕKu eespool märgitud soovimatusele tunnistada EAÕKut autonoomse kirikuna. Sama nimekuju pakkusid lahenduseks ka Eesti valitsuse esindajad. Need nimekujud ei rahuldanud aga Moskva Patriarhaati kuuluvat kirikut. Ka ekspertarvamuse kohaselt ei olnud nimekuju MPEÕK eksitav. Samal ajal tugevnes poliitiline lobby–töö Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni poolt, kes lootsid MPEÕKu registreerimisega kaasnevat topelttollide kaotamist Vene-Eesti kaubavahetuselt. Nende lootusi toetasid Venemaa riigiametnike aastatetagused vastavasisulised avaldused.
Juunis 2001 teatas tollane Isamaaliitu kuulunud peaminister, et nimekuju MPEÕK on aktsepteeritav. Peale põhikirjas tehtud redaktsiooniliste muudatuste, mis vähendasid sisalduvate daatumite mitmetitõlgendatavust, kanti MPEÕK 17. aprillil 2002 Eesti kirikute ja koguduste registrisse. Samas tuleb tõdeda, et senini ei ole registratsioon enesega kaasa toonud topelttollide kaotamist Venemaa poolt, mida lootsid Eesti idakaubandusega seotud ettevõtjad. Küll aga on VÕK tunnustanud nende tegevust registratsioonile kaasaaitamises Suurettevõtjate Assotsiatsiooni ühele juhile preemia annetamisega. Samuti on VÕK tänanud Venemaa riigivõime konflikti lahendamisele kaasaaitamise eest.
Praeguseks hetkeks näivad olevat lahenduse leidnud ka kirikuvaradega seonduvad probleemid, mille allikaks on olnud seik, et mitmed kirikuhooned, mida MPEÕK kasutab, kuuluvad õiguslikult EAÕKule. Viimane on valmis loobuma neist hooneist riigi kasuks, kes annab kirikuhooned MPEÕKu kasutusse, riik aga omakorda kohustub renoveerima EAÕKu kirikukomplekse.
Milliseks kujunevad kahe autonoomse, erinevatesse patriarhaatidesse kuuluvate õigeusu kirikute suhted tulevikus, näitab aeg. Kindlasti saavad tulevikus olulisteks küsimused, milliseks kujunevad kahe erineva õigeusu kiriku mõjusfäärid ühiskonnas, milliseid etnilisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid rühmi nad endasse hõlmavad, millisena näevad nad oma rolli ühiskonnas. Hoolimata sellest, et praeguseks on leidnud lahenduse mitmed kahte õigeusu kirikut vaevanud probleemid, oleks ennatlik väita, nagu tähendaks see “õigeusu konflikti” lõplikku lahenemist. Ajaloo jäetud jäljed näivad olevat selleks liiga sügavad.
Lisateave artikli kohta
