Kirde-Eesti tööstuslinnad

Põhja-Eesti teise olulisema keskuse moodustavad Kirde-Eesti tööstuslinnad, mis paiknevad suhteliselt tiheda kogumina piki Tallinn–Narva–Peterburi maanteed (Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve, Sillamäe, Kiviõli, Püssi). Taolise linnavõrgu või arengukoridori kujunemist on oluliselt mõjutanud piirkonnas asuvate põlevkivivarude kaevandamine ja sellel rajaneva suurtööstuse arendamine. Kohtla-Järve oma laialipillutatud linnaosadega on tekkinud täielikult põlevkivitööstuse (kaevandamine ja töötlemine) arendamise tulemusena. Esimene põlevkivikaevandus rajati 1916. aastal, edaspidi hakkasid kaevandus- ja tööstusalad laienema. Piirkonnas paiknevad elektrijaamad, põlevkivitöötlemistehased, keemiatehased, aga ka elektroonika, kerge- ja toiduainetööstuse ettevõtted. Tööjõud toodi nõukogude perioodil piirkonda sisse Nõukogude Liidu teistelt aladelt. Sellest tulenevalt on siinne elanikkond valdavalt venekeelne: Ida-Virumaal elab muulasi 81%, Kohtla-Järvel 80% ja Narvas koguni 96%.

Nõukogude perioodil kujunenud toorainebaasi ja turgude muutumine on toonud kaasa mäetööstusel (põlevkivi ja sissetoodud polümetallid) põhineva tootmise vähenemise, tänu vabanevale tööjõule kujutab piirkond endast Eesti suurimat tootmispotentsiaali. Olulised ettvõtted on näiteks Silmeti haruldaste muldmetallide tehased, Kiviõli keemiatehased ja Püssi puitplaadivabrikud.

Tööstuspiirkonnale omaselt on Kirde-Eesti Eesti kõige linnalisem piirkond: Ida-Viru maakonna rahvastikust elab 88% linnades. Piirkonna maa-asulad on muutunud magalateks. Vaid piirkonna üksikutes lõunapoolsetes asulates (näiteks Iisaku, Tudulinna) on säilinud põllu- ja metsamajandusliku suunitlusega põlisrahvastik. Soome lahe ja Peisi järve rannikualad on kujunenud tööstuslinnaku puhkealaks, suurenemas on suvilate ja abitootmisüksuste osatähtsus.

Lisateave artikli kohta