Maa-asustuse paiknemine ja muutuv küla

Eesti maa-asustuse ruumiline levik on üsna erinev linnade paiknemisest. Eelkõige on seda mõjutanud looduslikest tingimustest ja kujunemisloost lähtuvad nn Kõrg- ja Madal-Eesti erinevused. Loodusolude kõrval on maa-asustuse kujunemist mõjutanud poliitilised ja majanduslikud protsessid maa- ja omandireformide näol. Eesti külad (ca 4500) on teiste Euroopa riikide küladega võrreldes suhteliselt väikesed: umbes pooltes neist elab alla 50 elaniku.

Tänane asustus ja haldusjaotus on kujunenud peamiselt mõisate baasil. Ka siin mängivad olulist rolli piirkondlikud erinevused. Põhja-Eestis olid mõisad väiksemad ja neid oli rohkem, külad koondusid mõisa ümber ja olid enamasti sumbkülad, kus majapidamised asetsesid kobaras koos. Lõuna-Eesti mõisad olid suuremad, majapidamised paiknesid laiali ja valdavalt oli tegemist hajaküladega. Ka talude päriseksostmine kulges Põhja- ja Lõuna-Eestis erinevalt, selle tõttu on erinevad ka külade ülesehitus ja maakasutuse mustrid. Oluline maa-asustust kujundanud protsess oli pärast iseseisvumist 1919. aastal alustatud maareform, mille käigus moodustus endistele mõisamaadele 1930. aastate keskpaigaks hajali asetsevate talude võrgustik, hõlmates ka kehva mullaviljakusega piirkondi ning äärealasid.

Nõukogude okupatsiooni käigus talumaad sundkollektiviseeriti ning uue majandusüksusena moodustati kolhoosid. Selle tagajärjel kujunesid ajapikku vanade keskuste kõrvale uued keskused – jõukamate kolhooside ja sovhooside keskasulad. Luues kolhoositöölistele uut elamispinda ja teenindusasutusi, püüti maa-elanikkonda koondada nendesse „kõigi mugavustega” elamist ja „linnalist” elustiili pakkuvatesse, põllumajandusliku suurtootmise lähedal asuvatesse asulatesse. Elamispinda ehitati esialgu valdavalt 2- kuni 5-korrusteliste kortermajadena, hiljem, jõukuse tõusuga hoogustus ka eraelamuehitus. Mainitud uute külade ilme on väga erinev Teise maailmasõja eelsest Eesti külapildist: valdavalt puust ehitatud ja enamasti suhteliselt hajali asetsevate eluhoonete ja sinna juurde kuuluvate tootmishoonete asemel laiuvad grupiviisiliselt tuhaplokkidest, silikaadist ehitatud kortermajad koos sinna juurde rajatud lasteaedade, koolide, poe, söökla, kultuurimaja ning kontori- ja tootmishoonetega. Paljud keskustest kaugemal, äärealadel olevad külad jäid kiratsema, majapidamised jäid tühjaks või neid kasutati teisese elukohana. Samas on ka väiksemates külades siiani märgata kolhoosihooneid: karjalautu, viljakuivateid jms, ning üksikult või paarikaupa ehitatud mitmepereelamuid. 2000. aastal elas 34% maapiirkondade elanikkonnast nõukogudeaegsetes kortermajades.

​Kui 1990. aastatel vähenes otsustavalt Venemaat sissetoodava odava nafta ja sealse hiigelsuure põllusaaduste turu osakaal, hakkas Eesti küla vaesuma. Pärast taasiseseisvumist algatatud II maareform andis Nõukogude okupatsiooni käigus võõrandatud maa omanikele tagasi. Taastati talumajapidamistele, põllumajanduslikele ühistutele põhinev tootmissüsteem. Nüüdseks on põllumajandus muutunud efektiivsemaks, hõive selles sektoris on oluliselt vähenenud. Parema töökoha otsingul liiguvad inimesed endiselt maalt linnadesse. Eriti kannatavad regionaalsetest tõmbekeskustest, linnadest kaugemal asuvad nõukogudeaegsed kolhoosikülad. Kohati on jäänud sel perioodil ehitatud hooned kasutuseta, lagunevad ja kujutavad endast heakorraprobleemi kohalikele elanikele ning omavalitsustele.

​Viimasel kahel aastakümnel on külaelu, vanade traditsioonide edendamine ja eluhoonete renoveerimine saanud sisse uue hoo. Vanad keskuskülad ja alevid on hakanud tasapisi taastama oma tähtsust ning hoolimata Nõukogude okupatsiooni aegsest kontsentratsioonitendentsist on valdavalt hajaline asustusmuster siiski püsima jäänud. Eesti külades on olulisel kohal teise koduna kasutatavad majad, paljud inimesed suvitavad oma maamajades ja kasvatavad endale aiasaadusi.

Lisateave artikli kohta