Avalik arvamus ja selle uuringud

Valik, milliseid teemasid ja mil viisil avalikkuses üles võetakse, näitab tavaliselt palju rohkemat kui ainult suhtumist mingisse nähtusesse — siin on kontekstina olulised laiemad arengud ning nende tõlgendamine. Avalikkuse seisukohtade teadasaamiseks ühes või teises küsimuses korraldatakse avaliku arvamuse sotsioloogilisi uuringuid ja küsitlusi, mille tellijateks võivad olla nii riigiasutused, organisatsioonid, erafirmad kui ka erinevad poliitilised jõud.

Eestis hakati meediakasutust järjepidevalt uurima alates 1969. aastast, mil Eesti Raadio juurde asutati Informatsiooni- ja Arvutuskeskus. Selles asusid tööle sotsioloogid, kes jälgisid ja konsulteerisid nii ajakirjanduse vastuvõttu lugejate hulgas kui ka inimeste ootusi avaliku teksti, aga ka sotsiaalse elu korraldamise osas laiemalt. Eesti Raadio Informatsiooni- ja Arvutuskeskuse töö lõpetati 1994. aastal tolleaegse juhtkonna otsusega.

Rohkelt on sotsiaal- ja kultuuripoliitilisi arutlusi arendanud ajakirjad Looming ja Vikerkaar ning ajaleht Sirp (varasem Sirp ja Vasar). Intelligentsil on Eestis läbi aegade olnud oluline roll väärtushoiakute ja avaliku arvamuse suunamisel. Ühiskonna erinevates küsimustes on mõjusaid arvamusartikleid avaldanud näiteks haritlased Mati Unt, Rein Raud, Jaan Kaplinski, Enn Soosaar, Andres Langemets, Jüri Ehlvest, Alo Lõhmus, Mihkel Mutt jt.

1980. aastate lõpul sotsiaalse aktiivsuse üldise tõusu laines oli Eesti avaliku arvamuse väljendamise ja ka uurimise tõusuaeg. Näiteks 1988. aastal ilmus ajakirjas Eesti Loodus Marju Lauristini artikkel „Fosforiidisündroom ja avalikkuse areng”, mis analüüsis 80. aastate keskpaiga vastasseisu fosforiidi kaevandamisele Pandivere kõrgustikul kui sotsiaalset fenomeni. Artiklis on esitatud Eesti 1980. aastate avaliku arvamuse kujunemise protsessi teaduslik kirjeldus.

Aja jooksul on avaliku arvamuse uuringutest kujunenud vastuoluline fenomen. Mitmed uurijad on väitnud, et kaudselt töötavad need institutsioonid ühiskonnas hoopis kui avaliku arvamuse kujundajad ning ka seda, et avalikku arvamust ennast saab vaadelda institutsioonina.

Kaasajal tegelevad avaliku arvamuse uurimisega Eestis 1990. aastal loodud uuringufirmad EMOR, Saar Poll ja Turu-uuringud AS. Uurimisteemadeks on tavaliselt olnud elanikkonna suhtumised avalikesse institutsioonidesse — kuivõrd inimesed üht või teist institutsiooni või isikut usaldavad (vt joon 6). Selliste uurimuste pikaajaline korraldamine annab võimaluse jälgida suhtumiste muutumist ning selle kaudu saab teha järeldusi otsesemate ja kaudsemate tegurite kohta, mis neid muutusi on põhjustanud.

Joonis 6

Elanikkonna usaldus peamiste riiklike institutsioonide tegevuse suhtes

Institutsioon Pigem või
täielikult usaldan
Pigem või üldse ei usalda Ei oska öelda
President 79% 16% 5%
Eesti Pank 71% 20% 9%
Piirivalve 66% 21% 13%
Kaitsejõud 65% 19% 13%
Linna- või vallavalitsus 65% 20% 22%
Kaitsepolitsei 58% 20% 22%
Riigikontroll 53% 21% 26%
Valitsus 51% 43% 6%
Politsei 50% 42% 8%
Peaminister 49% 43% 8%
Kohus 47% 33% 20%
Riigiprokuratuur 46% 19% 35%
Usuühingud ja kirikud 45% 26% 29%
Riigikogu 45% 48% 7%
Ajakirjandus 44% 50% 6%
Ametiühingud 42% 23% 35%
Muud mittetulundusühingud 34% 22% 44%
Erakonnad 22% 56% 22%
Allikas: Riigikogu, mai 2002

Teatud ajavahemiku tagant — valimistel — pääseb avalik arvamus riigi juhtimist mõjutama niikuinii, ent ühiskond areneks märgatavalt sujuvamalt, kui avalikkuse poole pöördutaks ka rohkem sisuliste küsimuste arutamisel, mitte vaid mandaadi saamiseks. Eesti demokraatial on vaja teha otsustavaid samme, et vähendada poliitikute võimalusi avalikkust allutada ning kujundada Eestis avalikkus loomulikult toimivaks.

Lisateave artikli kohta