Avalik väli avatud Eestis

1990. aastatel on Eesti avalikkus end organiseerinud mitmete üldoluliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste küsimuste puhul. Avalik arutelu on mitmel korral tõusnud Eesti presidendivalimise küsimuses, haldusreformi korraldamisest, õigusjärgsetele omanikele vara tagastamise probleemidest, aga ka erastamise küsimustes (sh Eesti energeetikasüsteemi ja raudtee erastamise juhtumid), hinnapoliitika küsimustes (näiteks elektrinenergia ja telefoniside hinnad), jms. Arutelud on käinud ka avalikkust ennast puudutavates küsimustes, näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu toimimispõhimõtete üle.

Aastatuhande vahetuse paiku võeti rohkelt sõna ka Eesti üldisema arengu suundade üle — üheks kesksemaks oli 26 sotsiaalteadlase pöördumine 2001. aasta aprillis, millest kujunes välja sotsiaalpoliitilist diskussiooni laiemalt mõjutanud arutelu. Pöördumise ajendiks olid struktuurimuutusega seotud protsessid, mis on Eesti elanikele rasked taluda, mistõttu rahulolu sootsiumi oluliste institutsioonide tegevusega langes. Eesti ühiskonna edasijõudnute ja mahajäänute vahelist lõhet avava „kahe Eesti” teema raames on ilmunud üle saja erinevaid aspekte ja vaatenurki käsitleva teksti.

Pahatihti ei ole aga otsustamisel Eesti avalikkusega arvestatud. Nii näiteks väljendas avalikkuses peetud arutelu selget vastuseisu reisirongide liikluse lõpetamisele mitmetel liinidel 2001. aastal, ent reisirongiliiklus siiski peatati. Kui jälgida arenguid üldisemalt, siis näeme, et 1990. aastate alguse avalikkuse väljale iseloomulikud analüüs ja dialoog on 1990. aastate lõpus asendatud normatiivsemate tekstide ja žanridega, vähemaks on jäänud spontaanset teksti. Võitlus käib avalikkuse väljale pääsemise eest ning olemasolevate nähtuste ja protsesside defineerimise eest. Samas ei osale mitmed asotsiaalsed või subkultuursed grupid avalikus väljas üldse.

Avaliku välja kitsenemine madaldab paratamatult ka selle kvaliteeti ja funktsionaalset toimimist; paradoksaalsel kombel võib see viia kogu „välja” getostumiseni — sellel arutatavad ja tõstatud teemad on tähelepanu kõrvale juhtiva, probleemide fookusi vältiva iseloomuga. Määratledes olulisi valdkondi getodena, getostub meie ühine mentaalne väli ise. See aga on juba kultuuri kvaliteedi küsimus.

Probleemne on ka meediafirmade endi olukord, mis uute, valdavalt välismaiste omanike eelistuste tõttu pole alati huvitatud avaliku keskustelukanali funktsiooni võtmisest. Enamik uusi kanaleid täidab utilitaarseid või eskapistlikke meelelahutusfunktsioone, on ajatäiteks.

Tekstide järk-järguline kokkutõmbumine on aegamööda toimunud nii strukturaalsel, funktsionaalsel kui ka (tegelas)rollide tasandil. Algul on tekstides faktid, analüüs ja järeldused; mõne aja pärast kaob analüüs (näiteks hakatakse eelistama lühemaid ja lihtsamaid žanre), siis kaovad üldistused; lõpuks olulised faktid ja teemad.

Peaaegu täielikult on välja vahetatud/asendatud avalikul väljal olemasolevad rollid ja toimivad tegelased, vähenenud on karismaatiliste kultuuritegelaste-intellektuaalide osa, mis määras oluliselt Eesti ajakirjanduse näo 1990. aastate algul. Tavakodanikuna on väljaannete veergudele pääseda järjest raskem, paremal juhul võimaldatakse intervjueeritu või arvaja kõrvalroll. Seda võib osaliselt seletada ühiskonna praeguse arengufaasiga — stabiliseerumisperioodi ja sootsiumi struktuuri ülesehitamisega, kusjuures „ülesehitusprojekti” viiakse ellu rohkem majandus- ja poliitiliste jõudude nägemuse kohaselt kui üldsust kaasates.

Riigikogu tellimusel 2002. aastal läbi viidud küsitluste põhjal hindab 42% vastanutest inimeste võimalusi pressis ülesastumiseks võrdseks või enam-vähem võrdseks, pigem või täiesti ebavõrdseks peab neid võimalusi 45%. 44% leiab, et informatsioon on poliitilise kontrolli all, 45% aga, et säärast kontrolli ei ole. Ajakirjanduses edastatavat informatsiooni riigivõimuorganite tegevusest peab objektiivseks 51% küsitletutest, ebaobjektiivseks 38% (Riigikogu, 2002).

Kokkuvõttes võib öelda, et avaliku välja arengud 1990. aastatel on olnud vägagi vastuolulised. Ühelt poolt on kehtestatud ametlikult demokraatlik ühiskond (1992. aasta põhiseaduse alusel), teiselt poolt on aga välja kujunemas erinevad huvigrupid, kellest ühtedel on avatum pääs avalikkusesse ja meediakanalitele kui teistel. Demokraatlikele riikidele omasest avalikkuse väljast erineb tänase Eesti avalikkus ka näiteks parlamentaarse praktika poolest — otsuste vastuvõtmisel annavad hinnanguid ja tõlgendusi peamiselt poliitikud, domineeriv seisukoht, tähelepanu ja küsimused ei tule inimeste poolt, nagu see on normaalne arenenud demokraatiale.

Lisateave artikli kohta