Muutused Eesti avalikus väljas aastatel 1940-2000

1990. aastate alguses taotles Eesti avalikkus peamise väärtusena vaimset vabadust ja sõltumatust. Nõukogude riigi vaikusest saavutati läbimurre tegelikult juba 1980. aastate lõpus, kui hakati taas rääkima ühiskonna ja inimeste üldistest probleemidest. Sellega toimus Eestis avaliku välja avaldumine, laienemine ja institutsionaliseerimine.

Eesti avaliku välja kujunemises võime perioodil 1940-2000 vastavalt poliitilis-ideoloogilisele olukorrale eristada kolme erinevat etappi:

1. Suletud ühiskond aastast 1940 kuni 1980. aastateni, milles avalikkus oli jagatud teineteisele tugevasti vastanduvaks ametlikuks ja mitteametlikuks pooleks, (vt joon 2). Ametlik ja mitteametlik tekst erinesid teineteisest peamiste sotsiaalsete kriteeriumide poolest: ametlik tekst pidi esitama ideoloogiliselt täpseid formuleeringuid, see avaldati parteilistes ja riiklikes väljaannetes, sh ajakirjandusväljaannetes. Tekstide autorid olid kontrollitud persoonid, tekstide struktuur oli kanoniseeritud, ametlik avalikkuse väli toimis tekstide suhtes kui kontrollsüsteem.

Joonis 2

Nõukogude avalikkus 1980. aastatel: ametlik ja poolametlik, mitteametlik tekst
	Ametlik avalik tekst	Pool- ja mitteametlik avalik tekst
Avaldamiskanalid	Parteilised avaldamiskanalid (ajakirjandus, televisioon, raadio)	Klubid, väikeste gruppide kohtumised, kunstilooming; raadio ja televisiooni „kõrvalliin”, väikese leviga ajalehed jm
Autorid	Sotsiaalseid ja poliitilisi struktuure representeerivad persoonid, osad ajakirjanikud, erialaspetsialistid, kunstnikud-kirjanikud, intellektuaalid jt	Osa ajakirjanikke, erialaspetsialiste, intellektuaale, kunstnikke, kirjanikke jt
Tekstid	Institutsionaliseeritud, sotsiaalseid müüte representeerivad tekstid (alates parteidokumentidest ja nende interpretatsioonist kuni huumori-satiirini )	Žanrilt mitmekesine mitmetähenduslik tekst, mille sisu valikuliselt kanoniseeritud (kunst, muusika, luule jm)
Kontroll	Avalike tekstide väli toimib kui kontroll; samuti kehtib parteikontroll, eeltsensuur ja järeltsensuur	Osaline eeltsensuur ja järeltsensuur

Tollase avalikkuse hierarhiline struktuur võimaldas teatud piirides ka mitmekülgsust: siia kuulusid nii avalikke protsesse suunavad parteidokumendid ja dokumentide tõlgendused poliitilist struktuuri esindavate persoonide poolt, aga ka ajakirjandustekst kogu oma hierarhiseeritud žanriskaalaga kuni kirjanduse, kunsti ja huumori-satiirini (ajakirjanduslikul „kõrvalliinil”, näiteks kultuuri- ja kirjandusajakirjades eksisteeris ka nn pool- ja mitteametlik tekst).

Eriti 1970.-1980. aastate suletud süsteemi iseloomustas avaliku välja eriline kontrollitus, elav sõna läbis kuni viis tsensuuritasandit, ent pidi seejuures säilitama näilise spontaansuse ning oli keeleliselt tipptasemel korrektne.

2. Üleminekuaastatel 1987 kuni 1993 avatud üldine resoneeriv avalikkus, mida iseloomustas osalemine avalikel üritustel ja sündmustel ning refleksiivsed, kontseptuaalsed ja korraldavad avalikud tekstid. Avaldati „keelatud” teemasid ja käsitlusviise avavaid tekste, kujundati ümber kehtiv poliitiline mõistete- ja tõlgendussüsteem. Nn siirdeaja avanenud ja vabanenud meedia oli 1980. aastate ja 1990. aastate alguse poliitilise struktuurimuutuse keskne kanal.

Pärast nõukogude süsteemi kollapsit muutus avalik väli ja seda korraldav ajakirjandus eriti tugevaks, jäädes kontrollimatuks nii poliitiliste jõudude kui ka turujõudude poolt. Toonase sõltumatuse tingimustes oli meedia tõesti avalikkuses aktiivselt osalev jõud.

3. 1990. aastate keskelt tänaseni on avalikkus järjest rohkem fragmenteeritud ja segmenteeritud ning ka teisejärgulistest arutlustest üleküllastatud; avalikule väljale jõuavad üksikud resoneerivad sündmused ja probleemid.

1990. aastate uue poliitilis-majandusliku struktuuri tingimustes on meediast saanud uue süsteemi osa ja majandusharu. Kuigi see on olnud oma olemuselt avaliku sõna vabana hoidmine, pole see vaba sõna enam keskselt mõjuv — enamasti ei räägita nii olulistel teemadel kui kümme aastat tagasi.

Kaasaegne Eesti avalikkus on laiemale üldsusele väljendatud ja vahendatud eesti ajakirjanduse, trükiajakirjanduse, raadio ning televisiooni kaudu. Meedia usaldusväärsus on viimastel aastatel kõikunud 41–48% vahel (BMF 2002, Saar Poll), mis on olnud enam-vähem samal tasemel kohtu ja politseiga, kõrgem riigikogu omast ja madalam presidendi, valitsuse ning kaitseväe omast.

Praegu näitab telerivaatamine kasvutendentsi, raadiokuulamine on võrreldes 1990. aastate algusega vähenenud (vt joon 3). Keskmiselt kuulatakse-vaadatakse täna raadiot ja televisiooni kokku üle seitsme tunni päevas, mis on samas suurusjärgus tööle (õppimisele) ja unele kulutatud ajaga. Järjest rohkem aega võtab interneti kasutamine.

Raadiokuulamisele ja telerivaatamisele kulutatud aeg
	1980. aastad	1990. aastad	2000. aastate algus
Raadio	3 t 41 min	4 t 23 min	3 t 32 min
Televisioon	1 t 52 min	3 t 17 min	4 t 10 min

Lisateave artikli kohta