Uue meediasüsteemi kujunemine

1990. aastate jooksul suurenes meediakanalite hulk. Kanalite kujunemist võib ülevaatlikult näha kolme paralleelse suunana: avalik-õigusliku meedia, kommertsmeedia ja spetsialiseeritud kanalitena, mis toimivad ühel ja samal avalikul väljal. Ajaliselt võib eristada nelja perioodi: esiteks totalitaarse perioodi lõppu (kuni 1987. aastani), teiseks poliitiliste muutuste perioodi (1988–1992), kolmandaks uue meediamaastiku kujunemise ja meedia uue regulatsiooni perioodi (1992–1996) ning neljandaks jaamade majandusraskuste, suuremate programmimuutuste ja uue stabiilsuse perioodi meediamaastikul (1996–…).

Elektroonilise meedia olukorda aastal 1990 iseloomustas ühe TV-kanali ja kolme raadiokanalina toiminud riiklik struktuur. See oli totalitaarriigi piirangute, sh tsensuuri kaotamisele vaatamata oma vormilt suur ja keeruline arvukate töökohtadega süsteem, mis tsensuuri kadudes saavutas ajakirjandusliku autonoomia, orienteerudes kiiresti ümber ühistegevuse suunamisele, keskkonna analüüsile ja ühishuvide kaitsele. Selline avanemine sai võimalikuks tänu ajakirjanike kõrgele professionaalsusele; nn kvaliteetajakirjanduse elemente oli olemas ka tollase totalitaarsuse tingimustes.

Oma struktuurilt, saadete kvaliteedilt ja sotsiaalsuselt oli vabanenud 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse elektrooniline meedia kõige lähem põhjamaade avalik-õigusliku meediasüsteemi mudelile. Sarnane oli struktuuri stabiilsus, kõrgelt professionaalse ajakirjanike kaadri olemasolu ja saadete mitmekülgsus, sotsiaalse vastutuse tüüpi intensiivse ajakirjandusprogrammi olemasolu.

Eesti ajakirjanduse struktuuri ümberkujundamine 1990. aastate algul on restruktureerinud ka avalikkuse välja Eestis. Meediakanaleid on arvuliselt lisandunud ning kanalite jälgimiseks kulutatav aeg on viimase 20 aasta jooksul kahekordistunud, laienenud on avalikku välja moodustavate meediakanalite hulk. Mitmed kanalid pakuvad domineerivalt kommertssuunitlusega ajaviidet. Avalikkusena toimivate kanalitena, nn üldajakirjandusena on end defineerinud ajalehed Eesti Päevaleht ja Postimees (vt joon 4), raadiojaam Eesti Raadio ning televisioonikanal Eesti Televisioon, internetiportaalid Delfi jt.

Joonis 4

Eesti mõjukamad ajalehed 2002. aasta algul

Ajaleht Tiraaž Lugejaskond
SL Õhtuleht 68 000 247 000
Postimees 68 000 260 000
Eesti Päevaleht 42 000 193 000
Äripäev 19 000 86 000
Estonija 7000 62 000
Molodjozh Estonii 7000 71 000
Eesti Ekspress 48 000 165 000
Maaleht 40 000 149 000
Vesti Nedelja Pljus 21 000 93 000
Kuldne Börs 15 000 146 000

Ehkki raadio- ja teleajakirjanikud suutsid kujundada struktuurimuutust kogu 1980. aastate lõpu ühiskonnas, on meedia enda institutsioonide otstarbekas reformimine paradoksaalsel kombel peaaegu üle jõu käivaks osutunud. Meedia üleminekul erakapitalile on kannatanud programmi ajakirjanduslik ja professionaalne tase. Uutele omanikele näib praegu enam korda minevat ajalehe või telekanali omamine ja sellest saadav tulu, meedia sisu on osutunud teisejärguliseks.

Mitmete programmijuhtide sõnul ei või nende jaamades olla järjestikune sõnasaade (speak) üle 15 minuti. Tõsisemat ajakirjandust ja üldiste sotsiaalsete probleemide tõstatamist välditakse meedias ka vabatahtlikult — otsustavaks saavad kas isiklikud huvid ja seotus, aga ka suutmatus nähtusi laiemas kontekstis käsitleda. Erajaamade omanikud võivad kehtestada ka teatud teemadel kõnelemise keelu; näiteks mitmes jaamas on keelatud poliitiliste ja sotsiaalteemade käsitlemine.

Probleemiks on ka ajakirjanduse varjatud või otsene politiseerumine, mis avaldub kanalite kindlatüübilises suhtumises mingite avalike tekstide või ettepanekute suhtes ja tegeliku avaliku arvamuse väljendamise vältimises (2002. aasta kevadel näiteks ilmnes kanalites „avaliku arvamusena” esitatav domineerivalt negatiivne häälestus üleskutse vastu suurendada lastetoetusi, millist ideed sootsiumis üldiselt väga oluliseks peetakse). Valimiste eel on aga täheldatav toetatavate poliitikute reklaamimine erinevates variantides ja kontekstides. Tegelikult on poliitilistel parteidel ka oma häälekandjad.

Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on demokraatlikud avalik-õiguslikud meediakanalid, mille sõltumatus on reglementeeritud seadustes; nende otsene kohus on sotsiaal-poliitilis-kultuurilise diskussiooni arendamine ning avalikkuse tähelepanu all hoidmine. Avalik-õiguslikud kanalid on ka ainsad, kus meedias praegu Eesti kõrgkultuuri vahendatakse ja tutvustatakse.

Lisateave artikli kohta