Kirjapilt ja hääldus

Eesti tähestik on a, b, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, r, s, š, z, ž, t, u, v, õ, ä, ö, ü. Nendest tähtedest kokku pandud eestikeelset teksti on lihtne lugeda, sest hääldatakse üsna samamoodi kui kirjutatakse. Sealjuures peavad need, kelle emakeel on mõni teine keel, arvestama mõningaid erinevusi. Näiteks ei tasu eesti keelest otsida helilisi sulghäälikuid, mis on omased muu hulgas vene ja soome keelele: eesti tähed b, d, g märgivad häälikute p, t, k nõrku vasteid. Seega kõlab d sõnades президент ja presidentti heliliselt, sõnas president aga helitult. Samuti ei hääldata heliliselt tähti z ja ž, nagu see on võimalik näiteks vene ja inglise keeles, vaid nõrga s-i ja š-na. Eestlasel on vene keelt õppides raske mõista, miks ometi peab seal olema nii palju „susisevaid” häälikuid, kui eesti keel saab edukalt hakkama palju vähemaga.

Eesti keele kaashäälikute süsteemi lihtsust korvavad mõnevõrra täishäälikud, mida on tervelt üheksa, s.t rohkem kui tähtsamates kontaktkeeltes. Inglise keele kõneleja leiab ö häälduse sõnast girl ja ä häälduse sõnast cat, aga õ-d ega ü-d pole tal kusagilt võtta. Prantslane saab ö ja ü häälduse sõnadest soueur ja une, ä on peaaegu olemas nime Seine häälduses. Saksa keelel on samuti eesti keelega ühised ö ja ü, kuid saksa ä hääldus jääb eesti e ja ä vahele ning õ-d pole üldse. Vene keeles on küll õ, kuid puuduvad ö, ü ja ä, soome keeles on olemas kõik peale õ. Eesti keele õppijat, kes esialgu senituntud keeltes puuduva õ asemel o, ö või u ütlema kipub, võib lohutada, et tavaliselt on õ täishäälik, mille eesti lapsedki saavad selgeks viimasena ning suurem osa saaremaalasi ei kasuta üldse. Lisaks võib soovitada hääldada pikalt uu ning siis tõmmata keele asendit muutmata suunurgad sissepoole, torust ära.

Õ ja teiste häälikute valdamisest heaks häälduseks ei piisa. Nimelt ei märgita kirjas ei väldet, palatalisatsiooni ega sõnarõhku, millega tuleb lihtsalt harjuda. Palatalisatsioon toimub eesti kirjakeeles häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Palataliseerimisel liigub keel nende häälikute hääldamisel suulaele tavalisest lähemale ning lisandub i-line varjund. Rõhku pole samuti tarvis eraldi märkida, sest pearõhk asub enamasti esimesel silbil, kaasrõhud kolmandal ja viiendal, mõnikord ka teisel ja neljandal silbil. Esisilbist kaugemale võib pearõhk sattuda võõrsõnades, nagu galopp või kurameerima.

Rõhulisi silpe võidakse hääldada esimeses, teises või kolmandas vältes. Esimene välde esineb lühikestes ühe vokaaliga lõppevates silpides, nagu krõ-be või va-ba-ne-ma. Teine ja kolmas välde esinevad pikkades silpides, nagu kar-tul või praa-di-ma, kusjuures kolmandas vältes hääldatakse pikka silpi ekstra rõhuga. Mõnikord koosnevad erinevad sõnavormid samadest häälikutest ning ainuke võimalus neil vahet teha on hääldada kas teises või kolmandas vältes. Nii eristuvad näiteks teisevälteline teie teate ja kolmandavälteline selle teate või teisevälteline selle kõrva ja kolmandavälteline seda kõrva.

Lisateave artikli kohta