Mitmesugune eesti keel

18. sajandil ja enne seda, kui Eesti elanikud olid praegusest märksa paiksemad, sõltus kõneleja keele omapära tema kodukohast. Murdepiire kujundasid nii haldusüksused kui ka looduslikud piirid ja ühendusteed. Kõige selgemini eristuvad üksteisest põhja- ja lõunaeesti keel, mis koosnevad omakorda kaheksast murdest ning 117 murrakust. Eestis kõneldava keele paikkondlikku erinemist kinnitavad ka murdearhiivi kogutud ütlused, näiteks on keegi Valjalast tõdenud, et „igas pooles on oma keele murrakas”. Loomulikult tundub igaühele, et keelt murravad teised ning tema enda kodukandi keelepruuk kõige loomulikum. Näiteks Palamuse mees on kindel, et „mede kiel on kõige puhtam kiel, ei õle kianet iga vianet siden”, Kodavere kandist tulija aga hoopis, et „sii Kodavere kiil one sii kõege pustam kiil, siäl ei õle üstegi kiänet ega viänet sides”.

19. sajandi teisel poolel sündinud eesti rahvuse ühisidentiteet, talupoegade liikumispiirangute kadu ning laialt levima hakkav kirjakeelne aja- ja ilukirjandus nõrgestasid kohalike murrete positsiooni. 20. sajandi alguskümnendeil arenes välja kirjakeele korraldus ja avalik elu muutus üha normikeelsemaks, mistõttu kohamurded taandusid tasapisi. Siiski on võimalik praegugi mõne erijoone põhjal ära tunda, milliselt murdealalt kõneleja pärit on.

Näiteks kodaverelase Peipsi looderannikult tunneb ära sagedasest õ-häälikust (kõllane õrav), saarlase aga selle puudumisest (mönus öhtu) ning rootsimõjulisest laulvast intonatsioonist. Paiguti erineb ka sõnavara: Lõuna-Eestis kasvavad kõivud ja lõhmused, Põhja-Eestis kased ja pärnad. Põhjaeestlane jälgib hoolega, et kõrvahark talle kõrva ei roniks, lõunaeestlane seevastu tõrvaharki ei karda. Tegelikult on eestlaste eristamine elukoha järgi sageli kunstlik, sest üha on vähenenud mitmendat põlve samas paigas elavate inimeste hulk ning sama paiga elanike kõnepruugist on sarnasem näiteks sama tegevusala inimeste keelekasutus. Meedia ja muu ühiskondliku elu kirjakeelsus mõjub. Omaette paikkondlikku tuntavalt eristuvat keelevarianti pole tekkinud üheski linnas ega linnaosas.

Teadlikult on oma keelekuju säilitamise eest hoolitsenud lõunaeesti võru murde kõnelejad. Selles keeles antakse välja ilukirjandust ja tehakse muusikat. Võrumaa lastel on võimalik koolis valikainena võru keelt õppida, ilmub võrukeelne ajaleht ning teadusartikleid. Paljuski on selles eest hea seisnud Võro Instituut.

Sotsiaalsed murded pole Eestis selgelt välja kujunenud nagu Euroopa suurkeeltes. Üldkeelest erinevad sõnavara poolest mõnevõrra kindlate ametitega seotud erialane keelepruuk ning noorte släng

Erilisimaid eesti keele allkeeli on viipekeel, mida kasutab regulaarselt umbes 4500 inimest, sealhulgas lisaks vaegkuuljatele nende lähedased. Eesti viipekeel on kantud ka andmebaasi Ethnologue, kus selle rahvusvaheline kood on ESO. Õpetuskeeleks on see Tallinna Heleni Koolis, tõlgitakse seda teleuudistes ning koosolekutel, kuid ametlik staatus ja sellest tulenevad võimalused veel puuduvad.

Lisateave artikli kohta