Sõnavara

Keelest võib mingil määral välja lugeda rahva ajalugu. Mujalt üle võetud sõnad meenutavad, mida, kellelt ja millal me uut teada oleme saanud. Kõige rohkem on eesti keel lisaks kreeka- ja ladinalähtelisele rahvusvahelisele sõnavarale laenanud sõnu järgnevatest keeltest:

  • balti (alates 2. aastatuhandest e Kr), nt ratas, oder, hani, mõrsja;
  • läti (alates 8. sajandist), nt kauss, kukkel, kõuts, mulk;
  • germaani (kuni 13. sajandini), nt puri, leib, lammas, kuningas;
  • alamsaksa (alates 13. sajandist), nt tool, pärm, hunt, naaber;
  • rootsi (alates 13. sajandi lõpust), nt käru, kakk, räim, pagar;
  • vene (alates 14. sajandi keskpaigast), nt nari, porgand, hurt, vurle;
  • saksa (alates 16. sajandi keskpaigast), nt kleit, pirn, ahv, tisler;
  • soome (alates 19. sajandi lõpust), nt toode, mehu, olend, näitleja;
  • inglise (alates 20. sajandi keskpaigast), nt meik, puding, buldog, fänn.

Muidugi ei suurenda eesti keel oma sõnavara ainult mujalt laenates, vaid ka tuletades juba olemasolevatest sõnadest uusi või pannes kokku liitsõnu. Eesti keeles on tuletisi ja liitsõnu rohkesti, eriti oskuskeeles. Sõnavara juurdekasvul hoiavad võimalust mööda silma peal keelekorraldajad Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, Eesti Terminoloogia Ühingus ja mujal.

Mõnikord on vajadus mõnd mõistet tähistada suur, ent ei leidu ühtki head nimetusekandidaati. Sellisel puhul on paar korda korraldatud maailmas ainulaadne ettevõtmine, sõnavõistlus, millest rahvas on alati aktiivselt osa võtnud. 1976. aasta võistluselt tulid keelde näiteks taidlus (enne kunstiline isetegevus) ja pardel (enne elektriline habemeajamismasin), 2002. aasta võistluselt üleilmastumine (enne globaliseerumine) ja lõiming (enne integratsioon).

Lisateave artikli kohta