Teised keeled Eestis

Eestis kõneldakse 2000. aasta rahvaloenduse andmetel emakeelena 109 keelt, kusjuures enamikul elanikest on see eesti (67,3%) või vene keel (29,7%). Ülejäänute emakeeleks on mõni ülejäänud 107 keelest, kusjuures neist levinuimad on ukraina, valgevene, soome, läti ja leedu keel.

Kõige venekeelsem piirkond on Kirde-Eesti, kus asub muuhulgas kuus linna, milles eesti keele kõnelejad on vähemuses. Need, kes tahavad jõuda venekeelsest suhtlusringist kaugemale, on õppinud eesti keelt. Lapsi pannakse üha rohkem eesti lasteaedadesse ja koolidesse, täiendatakse keeleoskust kursustel, jälgitakse eestikeelset meediat, sest riigikeele valdamine aitab tööd saada ning ühiskonnas kaasa rääkida.

Ka eestlased ise on pikka aega olnud suhteliselt mitmekeelsed. Kolmveerand Eesti elanikest oskab mõnd võõrkeelt, peamiselt vene, inglise, saksa ja soome keelt. Välismaalased on vahel kurtnud, et nad proovivad küll eesti keeles rääkida, eestlane aga vastab võõrkeeles. Külalislahkus ja uhkus oma võõrkeeleoskuse üle ei tähenda enda keelest loobumist, ehkki seda tihti kardetakse. Neid, kes kõnes ja eluviisis mõne teise rahvuse sarnaseks püüdlesid, nimetasid eestlased veel mõni aeg tagasi halvustavalt kadakasakslasteks, pajuvenelasteks või võsainglasteks.

Praegu enam kedagi võsainglaseks ei kutsuta, sest inglise keel on muutunud paljudel aladel rahvusvahelise suhtluse keeleks. Sellest poleks midagi, kui eesti keelt ei ähvardaks seal kõrval teisejärguliseks jäämine. Muret on tuntud näiteks selle üle, et paljud teadlased avaldavad oma töid eelkõige ingliskeelsetes ajakirjades, mistõttu uurimistulemused jäävad eestlastele kaugeks ning olulistel teemadel ei teki eestikeelset arutelu.

Mitme riigi võimu all olnud maalapil on varasematel sajanditel mõjukaimad olnud eelkõige saksa keel, vähem vene ja rootsi keel. Kõige nähtavam on kontaktkeelte mõju sõnavarale, lisaks on nad märkamatult mõju avaldanud ka lauseehitusele, intonatsioonile ning vormistikule.

Lisateave artikli kohta