Ajalugu ning kodanikukultuur poliitilise maastiku mõjutajatena

Eesti tänast poliitilist maastikku ja kodanikukultuuri on mõjutanud nii esimese iseseisvusperioodi demokraatliku kultuuri lühiajalisus kui ka hilistotalitarismist pärandiks saadud korporatiivsus, vähene pealehakkamine ja suletus.

Eesti Vabariigi esimesel perioodil tegutses mitmeid poliitilisi erakondi, kuid aeg parteipoliitiliste traditsioonide kujunemiseks jäi liiga napiks. 1934. aasta riigipöörde järel erakonnad keelustati ning algas „vaikiv ajastu”. Kodanike poliitiline aktiivsus ja valitsuse avalik kritiseerimine polnud soositud. Kodanikualgatus suunati mittepoliitilisse tegevusse, nagu see oli olnud 19. sajandi teisel poolel rahvusliku ärkamise ajal.

Hoopis teistsugune poliitilise kultuuri keskkond kujunes nõukogude režiimi ajal. Kuulumine monopoolsesse võimuparteisse oli paljudel ametikohtadel kohustuslik, poliitilist üliaktiivsust nõuti ka ühiskonna lihtliikmeilt. Osalemine poliitilistel koosolekutel ja demonstratsioonidel oli siiski vaid fassaad, mille varjus eksisteeris ühiskonnakriitiline dissidentlik kultuur. Alates 1980. aastatest arenes hoogsalt poliitiline „salongikultuur” — vabal ajal kogunevates sõpruskondades pilati režiimi ja selle liidreid, ilma et oleks tegeletud tõsiste ühiskonnamuutuste kavandamisega.

Nõukogude totalitaarse režiimi kokkuvarisemise järel ja siirdeperioodi algusaastatel (1980-ndate lõpp kuni 1990-ndate algus) muutus rahvas poliitiliselt aktiivseks. Rahumeelsetes protestiaktsioonides (nn fosforiidisõda, öölaulupeod, Balti kett) osalesid kümned kuni sajad tuhanded inimesed. Rahvaalgatusliku kodanike komiteede liikumise kaudu astuti reaalseid samme Eesti Vabariigi kodanikkonna taastamiseks.

Paraku, nagu enamikus siirdeühiskondades, hääbus massiline poliitiline aktiivsus mõne aastaga. Entusiastlikumad inimesed leidsid oma koha erakondades, teised võtsid passiivse pealtvaataja või lihtsalt kritiseerija rolli. Sajandivahetuse Eestis on poliitiline aktiivsus iseloomulik vaid vähestele (tihti sõpruskondadele), samas kui enamik kodanikkonnast suhtub jahedalt nii valimistesse kui ka kodanikuühiskonnas tegutsemisse. Viimastel aastatel on kodanikuühendused muutunud aktiivsemaks ja tugevamaks. Oma rolli mängib selles ka 2002. aasta lõpus Riigikogus vastu võetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon, mis loob püsiva normatiivse aluse riigi ja kodanikuühiskonna dialoogile.

Lisateave artikli kohta