Kohalikud valimised 1993-2005

Kohalikel valimistel domineerisid valimisliidud pikemat aega kui Riigikogu valimistel. 1990-ndate esimesel poolel pidasid suured parteid lokaalvalimisi vähetähtsateks. Statistiliselt kinnitab seda tõsiasi, et väikesed, Riigikogus esindamata erakonnad panid kohalikele valimistele välja märksa suurema arvu kandidaate ja nimekirju. Näiteks 1993. a oli nimekirjade arvu poolest Isamaaliidu järel teisel kohal Eesti Rahvuslik Erakond. 1996. a osales kõige suurema nimekirjade arvuga Eesti Pensionäride ja Perede Liit, samas kui Keskerakond oli alles kaheksas Sinise erakonna järel. Tänaseks on olukord radikaalselt muutunud — enim valimisnimekirju esitavad just võimsamad parteid, kes on tugevad ka keskvõimu tasandil (vt joonis 4.3). Väikese mõjujõuga erakonnad otsustavad seevastu üldse mitte osaleda või teevad seda vaid üksikutes omavalitsustes.

Üldiselt annab valimisstatistika ja erakonna põhikirjade analüüs alust väita, et kohalikud valimised sarnanevad üha enam Riigikogu valimistega, kus kõik protsessid (kandidaatide ülesseadmine, konkurents, koalitsioonide loomine) käivad erakondade kaudu. Samas omavad erakondade kohalikud osakonnad Eestis märkimisväärset autonoomiat. Kuigi nad peavad järgima partei programmilisi seisukohti ja põhidokumente, jääb osakondadele õigus koostada oma tegevusplaane ning valida koostööpartnereid. Viimane ongi toonud kaasa olukorra, kus ühed ja samad parteid on mõnes omavalitsuses koalitsioonipartnerid, teisal aga paiknevad võimu vastaspoolustel. Osalus volikogude valimistel on suuresti kohaliku organisatsiooni kujundada.

Siiski tuleb meeles pidada Eesti omavalitsusüksuste äärmiselt suurt varieeruvust nii suuruse, jõukuse kui ka kohaliku avaliku elu iseärasuste poolest. Väikevaldade volikogude valimised on jätkuvalt oluliselt erinevad suurlinnades, aga eriti pealinnas toimuvast. Näiteks on kõikide volikogude valimistel olnud osalusaktiivsus kõrgem väiksemates ja madalam suuremates omavalitsustes.

Tugevate erakondade astumine kohalike valimiste kampaaniasse on mõjutanud ka konkurentsi. Volikogu saadiku koht on muutunud varasemast ihaldusväärsemaks. Kandideerijate koguarv on tõusnud 8971 kandidaadilt 1993. a 14 656 kandidaadini 2005. a, mis teeb 4,7 pretendenti ühele saadikukohale. Omavalitsuse laienedes tiheneb ka konkurents ja erakonnad peavad vajalikuks suuremates linnades pikemaid valimisnimekirju moodustada. Näiteks Tartus kandideeris ühele volikogu kohale 8 ja Tallinnas 16 inimest. Nimekirjade arvu poolest on omavalitsused jätkuvalt äärmiselt erinevad. Näiteks väikevaldade seas on nii selliseid, kus valida tuleb vaid kahe valimisnimekirja vahel kui ka sellised, kus on esindatud 3–4 erakonda pluss 2–3 kodanike valimisliitu.

Pöördepunktiks kodanike valimisliitude ja erakondade jõuvahekordades sai 2002. aastal esitatud Kohaliku omavalitsuse volikogude valimise muudatusettepanek, mis keelas kodanike valimisliitude loomise kohalikel valimistel. Pärast õiguskantsleri protesti jäi seadus küll muutmata, ent oma mõju oli ta juba avaldanud (vt joonis 4.4) Kodanike valimisliitude arv kukkus 2002. a eelnenud valimistega võrreldes järsult. Kui varasematel kordadel ületas kodanike valimisliitude arv 2–7 korda erakonnanimekirjade hulga, siis 2002. a kujunes vastupidine olukord — erakonnanimekirju on üle kahe ja poole korra enam. 2005. aastal valimistel trend siiski stabiliseerus ning valimistel osales 186 valimisliitu, mis moodustab 20% kõigist nimekirjadest. Poliitikute hinnangutel on umbes pooled neist tõeliselt sõltumatud kohalikud kodanikualgatused, samas kui teine pool koondab endas erakondliku taustaga kandidaate. Põhjusi valimisliitude eksistentsiks/püsimajäämiseks on mitmeid. Esiteks, mõned erakondade kohalikud organisatsioonid on nii väikesed, et nad ei oleks suutelised oma liikmetest valimisnimekirja kokku panema. Teiseks, erakonna asutamine on Eestis juriidiliselt keeruline (nt minimaalselt on vajalik 1000 liiget), mistõttu kodanike valimisliit võib olla heaks alternatiiviks. Kolmandaks, sarnaselt teiste demokraatiamaadega pole ka Eestis erakonnad rahva silmis kuigi populaarsed, avaliku arvamuse küsitluste järgi usaldab erakondi umbes viiendik rahvast, mis on teistest võimuinstitutsioonidest umbes kaks korda madalam näitaja. Seega võib samal inimesel olla valimisliidu nimekirjas suurem šanss häälte kogumiseks kui erakonna nimekirjas. Valimisliitude olemasolu ja levik pole otseselt seotud omavalitsuse suurusega. Ei saa öelda, et valdades toimuvad valimised isikute ja kodanike valimisliitude vahel, aga linnades erakondade vahel. Näiteks 2005. a kohalikel valimistel Eesti suuruselt neljandas linnas Kohtla-Järvel esitasid oma nimekirjad vaid kaks valimisliitu. Sama Ida-Viru maakonna Maidla vallas kandideerisid aga neli erakonda ning mitte ühtki valimisliitu.

Kodanike valimisliitudest märksa rohkem on vähenenud üksikkandidaatide osalus. 1993. a kohalikel valimistel moodustasid nad 9% kõigist ülesseatud kandidaatidest, 2005. aastaks oli nende osakaal kahanenud 0,5%-ni.

Valijaskonna toetus erakondadele on viimase viie-kuue aastaga stabiliseerunud, mille üheks kinnituseks on ka sarnane häälte osakaal nii parlamendi- kui ka kohalikel valimistel. Parteid, mis olid populaarsed 2002. a oktoobris volikogude valimistel, kogusid enam hääli ka nelja kuu pärast toimunud Riigikogu valimistel (joonis 2). Seega ei saa Eestis rääkida valijahäälte voolavusest, mille üheks tunnuseks on partei erinev populaarsus üld- ja kohalikel valimistel. Ka avaliku arvamuse küsitlused ei ole fikseerinud järske muutusi rahva eelistustes, toetusprotsendid on stabiilsed, kui Res Publica tulekuga seonduvad ümberrivistused välja arvata.

Nagu kandideerimismustrite puhul, nii on ka erakondade toetamise osas regionaalne varieeruvus suur. Kesk-Eesti põllumajanduslikes piirkondades (Jõgevamaa, Tartumaa) naudib Rahvaliit selget liidrirolli. Ida- ja Lääne-Virumaal on Keskerakond traditsiooniliselt populaarsem kui teised parlamendiparteid. Tartu on tuntud kui Reformierakonna kants. Enamikus maakondades toetatakse siiski parlamendiparteisid üpris ühtlaselt ning toetus erineb 5% ringis. Vaatamata nendele üksikutele kõikumistele jäi populaarsemate erakondade esikolmik 2002. ja 2005. aasta kohalikel valimistel samaks, mis omakorda kinnitab eespool mainitud stabiliseerumist.

Tulenevalt valijatoetusest jagavad neli populaarsemat erakonda 87% kõigi volikogude mandaatidest (joonis 4.5). 2005. a kasvatas Eestimaa Rahvaliit oma edu eelmiste valimistega võrreldes veelgi, teisalt kahanes parlamendiväliste erakondade osa volikogude kohtade jaotuses 1,3%-lt 0,6%-le. Niisiis toimub sarnaselt Riigikogule erakondade mõjuvõimu koondumine ka kohalikul tasandil.

Omamoodi vastukaaluks erakonnastumisele on kohalike valimisliitude edukas konkureerimine. Kuigi valimisliitude arv mõnevõrra langes, ei ole märgatavalt vähenenud valimisliitude esindajate käes olevate mandaatide hulk. Ka 2005. a kuulus ligi kolmandik kõigist volikogude kohtadest kohalikele valimisliitudele.

Lisateave artikli kohta