Parlamendierakondade ideoloogiline orientatsioon

Reformierakond propageerib programmis klassikalisi liberaalseid väärtusi, nagu üksikisiku vabadus, valikuvõimalused ja tema ülimuslikkus riigi suhtes, avatud liberaalne turumajandus, madalad maksud ning paindlik tööturg. Liberaalidele tüüpiliselt pole sotsiaalpoliitkale palju tähelepanu pühendatud. Küll on Reformierakond valitsuses olles jõuliselt suurendanud peretoetusi ning propageerinud töö- ja pereelu ühitamist. Rahvastikutaaste omab Reformierakonna jaoks siiski primaarset väärtust tööturu ja majanduse konkurentsivõime kontekstis. Sellest lähtuvalt peavad nad lubatavaks ka niisugust immigratsiooni, mis korvab oluliste spetsialistide nappust Eesti tööjõuturul.

Rahvaliit on Reformierakonnast märgatavalt erinev, kuna toetub mõõdukale rahvuslusele ja konservatismile ning esindab eeskätt põllumajandustootjate huve. Nende veendumust mööda peaks riik säilitama oma rolli strateegilistes majandussektorites, kontrollima väliskaubandust ja ajama jõulist maksupoliitikat (astmeline tulumaks, regionaalsed maksusoodustused, aktsiisid ja luksuskaupade täiendav maksustamine). Sotsiaalpoliitikas on nende ideaaliks Mandri-Euroopa sotsiaaldialoogi ja sotsiaalkindlustuse mudel, kuid soolise võrdõiguslikkuse küsimuses on Rahvaliit edumeelsem klassikalisest bismarkiaanlusest. Rahvaliidul on palju ühist Keskerakonnaga, ent tema kindel toetumine maaringkondadele ja „pehmem” poliitiline imago võimaldavad märksa edukamalt leida liitlasi.

Isamaaliit on rahvuslikke ja kristlik-demokraatlikke väärtusi kandev erakond. Nad pooldavad tugevat perepoliitikat, nähes laste kasvatamist eeskätt kodu ja pere funktsioonina. Immigratsiooni tuleb rangelt kontrollida, samuti rõhutatakse hea eesti keele püsimise olulisust. Majanduspoliitilised seisukohad on tänasel Isamaaliidul nõrgalt väljendatud, erinevad varasematest perioodidest, mil erakonda juhtis Mart Laar. Laari-aegsetest neoliberaalsetest reformiideedest on erakond tänaseks kaugenenud, öeldes programmis otse välja, et ei toeta neoliberalismi.

Res Publica deklareerib oma maailmavaatena „hoolivat konservatismi”, ent klassikalisi konservatiivseid väärtusi ei leidu erakonna programmis ega partei poliitilistes otsustustes. Näiteks on Res Publica pidevalt propageerinud nn lihtsa riigi ideed, mis tähendab valitsemiskulude ja -aparaadi kokkutõmbamist ning sobib pigem liberalismi kui konservatismiga. Antikonservatiivsed seisukohad on neil ka majanduses (naiste hõive tõstmine, paindlike postmodernsete hõivevormide edendamine, lihtne ja ühetaoline maksupoliitika, sooline võrdõiguslikkus) ja perepoliitikas (lastesõimed, eakate tööturule toomine, üksikvanemate toetamine). Sotsiaalvaldkonnas toonitab Res Publica vaesusvastase poliitika tähtsust, mis samuti on klassikalise liberalismi, mitte konservatismi joon. Võrreldes Reformierakonnaga on Res Publica liberalism mõõdukam ehk sotsiaalsem, mis teeb selle erakonna maailmavaatelt lähedaseks Keskerakonnaga ning retoorika tasandil ajuti ka kristlik-demokraatliku Isamaaliiduga.

Keskerakonna paigutamisel vasak-parempoolsuse teljel on tihti lastud end eksitada erakonna alati jõulisest valimispropagandast. Viimases tehakse populistlikke panuseid erakonna põhilisele toetajaskonnale (pensionärid, keskmisest madalama sissetulekuga inimesed, venekeelne elanikkond). Näiteks on Keskerakond taasiseisvumisest saati pooldanud pehmemat kodakondsuspoliitikat siinelavate mitte-eestlaste suhtes. Erakonna programmi põhjal võiks väita, et tegu on sotsiaalliberalismi ja kristliku demokraatia seguga. Näiteks pooldab erakond heaolu läbi majanduskasvu, sotsiaalset kodakondsust koos isikliku panustamisega, väike- ja keskmiste ettevõtete riiklikku toetamist, võimu detsentraliseerimist ja kohaliku valitsemise tugevdamist. Vasakpoolsetest joontest tuleb kindlasti märkida astmelise tulumaksu nõuet ning sotsiaalteenuste eelistamist tulusiiretele.

Sotsiaaldemokraatlik erakond orienteerib end Skandinaavia vasakpoolsusele, mis on jäänud palju traditsioonilisemaks kui näiteks Briti leiborid ja teised „Kolmanda tee” toetajad. SDE põhiväärtusteks on võrdsus, õiglus, solidaarsus ja Põhjamaade rahvakodu-stiilis heaoluriik. Tööturgu peaks reguleerima sotsiaalpartnerlus ja kollektiivsed palgaläbirääkimised. Ainsa erakonnana peavad sotsiaaldemokraadid tähtsaks ka töötute sotsiaalset kaitset, samas kui Eesti teised parteid on orienteerunud hõivetemaatikale. Tegemist on üpris „stiilipuhta” tööerakonnaga. Siinne tööturg ja töösuhted pole üle elanud läänelikku masstööstuse ja ametiühingute ajastut, mistõttu sellele korporatiivsusele toetuvad nõudmised ei leia Eestis laia toetuspinda.

Adekvaatse pildi saamiseks erakondade suundumustest ja positsioonidest tuleb eristada erakonna programmdokumente, ideoloogilis-poliitilist retoorikat ning poliitika tegelikku teostamist. Nn reaalpoliitikas on ideoloogilised erisused väiksemad, tihti rakendavad laiapõhjalised koalitsioonid poliitikat, mis võib olla kord parem-, kord vasakpoolne. Sarnast mustrit võib märgata ka tänases Lääne-Euroopas, kus „Kolmanda tee” ideoloogiast mõjutatud meetmeid rakendavad ka parempoolsed valitsused.

Rahva ideoloogilises enesemääratluses paistab silma tsentristliku platvormi pooldajate ülekaal. Erinevatel aastatel tehtud avaliku arvamuse küsitluste järgi määratleb end vasak-parempoolsuse skaalal tsentristina 40–50%. Samas püsib küllaltki kõrgena (30–40%) nende inimeste hulk, kes ei suuda valida oma maailmavaatelist eelistust. Kui 1990-ndatel võis kõhklejate suurt osakaalu seletada demokraatia ja erakondade noorusega, siis tänapäeval pigem üldise pettumisega erakondades ja nende programmide ähmastumisega.

Positiivse arenguna tuleb kahtlemata märkida eestlaste ja mitte-eestlaste poliitilise enesemääratlemise ühtlustamist. Siiski on vasakpoolsus mitte-eestlaste seas jätkuvalt populaarsem, samuti avaldavad nende välispoliitilistele eelistustele mõju Venemaa ning Kremli seisukohad.

Lisateave artikli kohta