Riigikogu valimised 1990-2003

Esimesed konkureerivad valimised mitmete poliitiliste jõudude ja kandidaatide vahel olid Eestis 1990. a ülemnõukogu valimised. Siiski ei saa neid pidada täielikult vabadeks, sest Eesti Vabariik polnud veel taastanud oma riiklikku iseseisvust ning kuulus jätkuvalt Nõukogude Liidu koosseisu. Sellest tulenevalt oli ka Eesti kodakondsus juriidiliselt sätestamata ning osaleda said kõik valimisealised alaliselt Eesti territooriumil elavad residendid. Seda olukorda illustreerib ka valijaskonna suurus, mis 1990. aastal ületas oluliselt elektoraadi suuruse järgnevatel parlamendivalimistel. Teine 1990. aasta valimiste spetsiifiline joon tulenes parteisüsteemi embrüonaalsest olekust. Klassikalises mõttes erakondi valimisvõitluses polnud, inimesed kandideerisid valdavalt sotsiaalsete liikumiste ja valimisliitude nimekirjades.

Kõigi nende siirdeajastu iseärasuste tõttu on ka valimiste kohta säilinud andmestik puudulik. Võrdluse tegemine järgnevate valimistega on komplitseeritud ja mitte eriti korrektne nii sisulises kui ka statistilises mõttes.

Parlamendivalimiste baasstatistika 1990-2003

1990
1992
1995
1999
2003
Valijaskonna suurus 1 mln 164 603661 074791 957857 270859 714
Osaluse %
78,267,868,957,452,8
Kandidaate
39362812561885963*
Valimisnimekirju
1617161211
Üksikkandidaate Andmed puuduvad25121916
Riigikokku saanud nimekirju
Andmed puuduvad7776
Riigikokku saanud naised
713121820
Enim hääli saanud
Andmed puuduvadJ. Toomepuu
16 904
A. Rüütel
17 193
E. Savisaar
14 543
E. Savisaar
12 960
Võitja erakond
Rahva-rinneIsamaaKoonderakond ja
Maarahva Ühendus
KeskerakondKeskerakond

* Erinevalt varasematest aastatest sätestas valimisseadus ülempiiri ühe erakonna poolt ülesseatavate kandidaatide arvule.

1992. ja 1995. a domineerisid valimiskonkurentsis valimisliidud, mille eesmärgiks oli koondada muidu suhteliselt killustatud jõude. Valimisliit ühendas kas ühiskondlikke rahvaliikumisi (Invaühingute Liit, Halastus, Eesti Pensionäride Liit (1992), Õiglus, Eesti Rahvuslaste Keskliit (1995)) või mitut erakonda, mis üksinda poleks suutnud 5% künnist ületada. Erakondade puhul viis valimisteks kokkupandud liit reeglina ka hilisema organisatsioonide koondumiseni. Näiteks ühinesid sedaviisi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Isamaaliit, samuti toimus väikeste agraarparteide ühinemine. Paljud siirdeajastu valimistel osalenud parteid on tänaseks kadunud. Näiteks 1995. a kandideerinutest ei eksisteeri enam 12 erakonda. Pidevate organisatsiooniliste pooldumiste ja liitumiste tõttu on üpris keeruline hinnata erakondade valimisedu pikema perioodi vältel. Joonisel 4.2 on toodud välja mõjukamatele erakondadele antud hääled kõikide Riigikogu valimiste lõikes. Kui esimestel valimistel kogus üks nimekiri teistest peajagu rohkem hääli, siis kahtedel viimastel valimistel on häälte jaotus märgatavalt ühtlasem. Liiderparteidele läheb 15–25% häältest, teistele Riigikogusse pääsenutele 6–8%. Stabiilselt on oma toetust kasvatanud Keskerakond ja Reformierakond, neist esimene on olnud kolmel korral ka valimiste võitja. Isamaaliidu ja Sotsiaaldemokraatide (ESDP) häältehulk on olnud kõikuvam, mis Isamaaliidu puhul on seletatav rahvuslike teemade aktuaalsuse hooajalise tugevnemise või nõrgenemisega avalikes debattides.

Vene erakondade populaarsuse apogeeks kujunes 1995. aasta, mil venekeelset elanikkonda esindav erakondade valimisliit Meie Kodu on Eestimaa pääses kuue mandaadiga Riigikokku. Järgnevatel valimistel pole seda edu enam suudetud korrata ning mõjukamad eestivenelastest poliitikud on astunud Eesti erakondadesse. Vene erakonnad pole suutnud omavahel koostööd korraldada, mille tagajärjel jäi valijate toetus neile 2003. a 0,2 ja 2,2% piirile (vastavalt Vene Erakond Eestis ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei).

Üksikkandidaatidest pole mitte keegi parlamenti pääsenud, mis kinnitab nimekirjasüsteemi selget orienteeritust erakondadele. Samas on individuaalselt kandideerijate arv aastate lõikes püsiv, mis viitab kindla sotsiaalse kategooria kujunemisele.

Lisateave artikli kohta