Valimissüsteemi iseloom ja valimisosaluse põhitrendid

Eestis kehtib nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude valimistel proportsionaalne nimekirjasüsteem, mis on domineerivaks süsteemiks ka mujal Euroopas. Proportsionaalset nimekirjasüsteemi võib pidada õigeks valikuks Eesti ühiskonna jaoks, kus poliitilise meelsuse ja orientatsioonide spekter on kirju ning huvide esindamise demokraatlikud mehhanismid pole veel jõudnud kristalliseeruda. Proportsionaalse esindatuse süsteem kujundab olukorra, kus üks erakond ei suuda saada absoluutset häälteenamust ning esinduskogudesse pääseb tavaliselt 4–6 erinevat poliitilist jõudu. Siiski on antud süsteemil ka oma varjuküljed. Näiteks on politoloogid (nt Rein Taagepera) korduvalt kritiseerinud Eesti valimissüsteemi liigse keerukuse pärast, mis teeb mandaatide jagamise protseduuri valijale raskesti arusaadavaks ning mõjub seeläbi hääletusosalusele demotiveerivalt. Riigikogu valimistel kehtib kolm mandaatide jagamise tsüklit (isikumandaat, nimekirjamandaat, kompensatsioonimandaat), mis tähendab häälte ülekantavust ühe nimekirja kandidaatide vahel. Niisuguste protseduuride tagajärjel võivad valituks osutuda kandidaadid, kellele valija oma häält ei andnud. Vaieldamatult vähendab see põhimõte ka saadiku legitiimsust rahva silmis ning seotust oma ringkonna valijatega.

Enamik proportsionaalse esindatusega süsteeme kasutab ka valimiskünnist, eesmärgiga vältida esinduskogude liigset killustatust. Eestis kehtiv Riigikogu valimiste künnis 5% üle riigi kogutud häältest on üpris kõrge, mistõttu väiksemad erakonnad parlamenti ei pääse. Nii osales 1999. aasta Riigikogu valimistel 12 erakonda, neist mandaate jagus seitsmele, 2003. a osales 11 erakonda ning mandaadid jagati kuue erakonna vahel.

Kuigi kohalikel valimistel on omavalitsuste lõikes suur varieeruvus, koguvad ka siin kuus erakonda igaüks üle 5% kõigist häältest, samas kui viie väikepartei toetus jääb igaühel alla 1%.

Valimissüsteemi põhimõtted avaldavad otsest mõju ka parteide arvule ning parteidevahelistele kokkulepetele. Vahemikus 1992–2002 toimunud neljad Riigikogu valimised tunnistavad selgelt, et väikeparteide võimalused parlamenti pääseda on kaduvväikesed. Valimiskaotuste tagajärjel väikeparteid kas hääbuvad või liituvad mõne suurema erakonnaga. 1992. a osales Riigikogu valimistel 38 erakonda, 2003. a oli see arv langenud 11-ni. Edasist märgatavat langust siiski tõenäoselt enam oodata ei ole.

Hääletusaktiivsus Eestis järgib kogu postkommunistlikule regioonile iseloomulikku trendi. Esimesed vabad valimised tõid hääletuskastide juurde 80–90% valijatest, ent aasta-aastalt on osalusprotsent pidevalt langenud. Kesk- ja Ida-Euroopa maade seas on Eesti, Poola ja Tšehhi valimisaktiivsus kõige madalam. Ühtlasi on Eesti keskmine osalustase (ca 60%) üks Euroopa madalamaid, jäädes Skandinaavia maadele alla koguni umbes 30%-ga.

1990ndate teisel poolel Riigikogu ja kohalike volikogude valimiste osalusprotsent enam-vähem ühtlustus, ent 2005. a kohalikel valimistel langes see esmakordselt alla 50%. Eriti madal oli osalus Europarlamendi valimistel, millel Eesti esmakordselt osales 2004. a. Hääletamas käis siis vaid 27% valijatest.

Riigikogu valimistel on hääleõiguslikud vaid Eesti Vabariigi kodanikud. Kohalikel valimistel saavad hääletada ka omavalitsuses alaliselt elavad Euroopa Liidu kodanikud ja mittekodanikud (nn halli passi omanikud).

2005. a valimistel katsetas Eesti esmakordselt hääletamist interneti teel. Lisaks interneti-hääletusele (laiemalt kasutatakse terminit e-hääletus) säilisid kõik endised hääletamisvõimalused, sh eelhääletamine. Paraku ei suutnud tehnoloogiline innovatsioon murda valimisosaluse languskõverat — interneti teel hääletas vaid 1,8% kõigist osalejaist ning üldine osalus langes 2002. a võrreldes 6%.

Lisateave artikli kohta