Valimisvõidust valitsuseni: koalitsioonipoliitika mustrid

Eesti senine poliitika on kinnitanud reeglit, et proportsionaalne valimissüsteem viib mitmeparteidemokraatia ja koalitsioonivalitsusteni. Valitsuse moodustavad valimistel rohkem hääli kogunud erakonnad. Ometi ei tähenda valimisvõit automaatselt peaministri portfelli — valitsuse moodustamiseks tuleb leida koalitsioonipartnerid ja saada presidendi toetus. Näiteks jäi valimistel enim hääli kogunud Keskerakond opositsiooni nii 1999. kui ka 2003. a.

Taasiseseisvusperioodi jooksul on kõik valitsused peale ühe (Mart Siimanni valitsus 1997–1999) olnud enamusvalitsused. 1990ndate esimesel poolel olid koalitsioonid laiemad, sinna kuulus rohkem parteisid ning samas oli erakondlik kontroll valitsuse moodustamise ja ministrite töö üle nõrgem. 1990ndate keskel polnud erandiks olukord, kus minister oli parteitu ega olnud eelnevalt valitud Riigikokku.

Koos erakondade tugevnemisega on kasvanud ka nende kontroll valitsuse üle. Alates 1999. a Riigikogu valimistest juhivad erakonnad valitsuse kokkupanemist kindlalt, reeglina algavad koalitsiooniläbirääkimised juba enne valimistulemuste selgumist. Tüüpiliseks on kujunenud koalitsioonid 2–3 parteist, kellel on napp enamus Riigikogus, ning kus igale parteile kuulub enam-vähem võrdne arv ministrikohti. Valitsuserakondade seas on domineerinud parempoolsed, eeskätt liberaalne Reformierakond.

Lisateave artikli kohta