Eesti esimesed asukad ja tänapäev

​Arheoloogilised leiud näitavad, et praeguse Eesti aladel elati juba vähemalt 11 000 aastat tagasi. Viimase 800 aasta jooksul on rahva arvukus Eesti territooriumil varieerunud ligikaudu 0,8 ja 1,6 miljoni vahel. 2010. aasta alguses elas Eestis 1,340 miljonit inimest.

Kriitilisi perioode rahvastikule oli 13. ja 14. sajandil, mil võitlus kristlike vallutajatega, näljahädad ja katkupuhangud kahandasid rahvastiku arvu kolmandiku kuni poole võrra. Demograafiliselt ebastabiilne aeg kestis ka 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni: sõdade, epideemiate ja ikaldustest põhjustatud näljahädade tõttu hukkus korduvalt pool rahvastikust, seevastu rahulikumatel aastakümnetel võis rahvastiku juurdekasv (koos sisserändega) küündida koguni 2 protsendini aastas.

Pärast madalpunkti 1712. aasta paiku, mil Eesti ala rahvastik oli dramaatiliselt kahanenud umbes 13. sajandi keskpaiga tasemele (alla 200 000 elaniku), algas rahvastiku arvu enam-vähem pidev suurenemine. 1897. aastal elas Eesti aladel juba 986 000 inimest, kellest 89,2% olid eestlased. Loomulik iive 20. sajandil jäi madalaks ja rahvaarvu dünaamikat hakkasid taas senisest enam mõjutama sisse- ja väljarände mahud, Teise maailmasõja sündmused (Teise maailmasõja rahvastikukaotuse suuruseks on hinnatud 300 000 inimest – u 25% sõjaeelsest rahvastikust)  ning 1990. aastate poliitilised ja ühiskondlikud muutused. Pärast sõda algas Eestisse intensiivne sisseränne Nõukogude Liidu muudelt aladelt, nt 1956-1991 saabus Eestisse 1,4 miljonit inimest, kellest jäi siia elama ligi 200 000.

​Eesti rahvaarvu on kujundanud asjaolu, et demograafiline üleminek ehk unikaalne periood rahvastiku arengus, mil rahva arv langeva suremuse ja endiselt kõrge sündimuse tõttu  mitmekordistub, algas suhteliselt vara (18. sajandil) ning toimus  prantsuse tüübi kohaselt, s.t  rahvastiku kasv on väike. Alates 19. sajandi algusest hakkas laste arv eesti peres vähenema. Kuna sündimuse langus toimus peaaegu samaaegselt suremuse vähenemisega, siis Eesti rahvaarv küll mitmekordistus, kuid kasv oli tagasihoidlikum kui mõnel teisel rahval, kes jõudis demograafilise ülemineku perioodi hiljem. 1950. aastatel võis Eestis olla Euroopa ja järelikult ka maailma üks madalamaid sündimuse näitajaid ning siin jäi, erinevalt Põhja-Ameerikast ja Lääne-Euroopast, toimumata ka Teise maailmasõja järgne beebibuum. Sündide arv hakkas jälle suurenema 1970. aastatel. Selle üheks põhjuseks oli sünnitusealiste naiste arvukuse suurenemine, kuid suurenes ka laste arv sünnitusealise naise kohta. Samal ajal enamikus arenenud Lääne-Euroopa riikides see näitaja hoopis langes. Võrreldes Lääne-Euroopaga sünnitati lapsed tunduvalt varem.

​Alates 1990. aastate algusest Eesti rahvaarv väheneb. Põhjuseks on olnud nii sisserände vähenemine ja väljarände suurenemine kui ka negatiivne sündide ja surmade vahe. 1997. aastal algas küll demograafililise olukorra mõningane stabiliseerumine, ent rahvaarvu kahanemine on jätkunud. Sündimuse vähenemise ja keskmise eluea pikenemise tõttu seisab Eesti pikemas perspektiivis, nagu ka mitmed teised Euroopa riigid, silmitsi vananeva ning kahaneva ühiskonnaga. Selles olukorras on valitsus otsustanud toetada sündimust, teha pingutusi keskmise eluea pikendamiseks ja soosida valikulist sisserännet.

Lisateave artikli kohta