Perekond ja laste sünd

Kuigi paljudes riikides on soovitud laste arv viimastel aastatel vähenenud, on Eestis laste saamise soov püsinud suhteliselt stabiilsena. Keskmiselt soovitakse perre 2,3 last, mis on Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt palju. Meeste hinnang soovitud laste arvule ei erine oluliselt naiste omast. Tegelik sündide arv jääb soovitud laste arvust siiski oluliselt väiksemaks, kuid on Euroopa keskmisel tasemel.

Eestis sünnib tähelepanuväärselt palju lapsi peredesse, kus vanemad ei ole oma kooselu ametlikult registreerinud. Euroopa riikidest on vaid Islandil väljaspool registreeritud abielu sündinud laste suhtarv olnud 21. sajandil suurem kui Eestis. Siin suurenes see eriti 1990. aastatel ning 21. sajandi esimesel kümnendil, aastal 2009 küündis see näiteks 60% kõigist sündidest. Eestis puudub lapse saamisele väljaspool registreeritud abielu sotsiaalne stigma [s.t see ei ole taunitav] ning praktilises elus ei ole lapse jaoks suurt erinevust, kas vanemad on ametlikus abielus või mitte. Lapse sünd küll tõstab kooselu registreerimise sagedust, ent laste kasvatamine vabaabielus on siiski üsna tavaline. Üksikemasid on suhteliselt vähe, vaid 7%. Kõige sagedamini registreeritakse abielu pärast kaheaastast kooselu, kuid leidub ka paare, kes elavad ilma registreerimata kogu elu.

2000. aasta rahvaloenduse järgi oli meestest 50% ja naistest 42% registreeritud abielus. Kõigist kooseludest oli ametlikult registreerimata 21%. Kõige enam oli vabaabielus inimesi lahutatute seas (29%) ja nende seas, kes polnud kunagi abielus olnud (20%).

Lahutuste arv elaniku kohta on Eestis üks kõrgemaid Euroopas, kuigi 21. sajandil näitab see vähenemise suunda. Lahutuste arvu vähenemine võib olla seotud vabaabielude levimisega. Kuna registreeritud abieluni jõutakse enamasti enne mõningast kooselu, siis teatakse partnerit juba hästi ning üllatused partneri iseloomus ei ole lahutuse põhjuseks.

1990ndatel algas Eestis üleminek uude sündimuskäitumise tüüpi. Ajalooliselt püsis sündide arv üle taastoote piiri (üle kahe lapse naise kohta) kuni 1990ndate alguseni. Aastad 1987–1990 olid Eestis sündide arvu poolest rekordilised. Mitte kunagi varem pole Eestis aastas nii palju lapsi sündinud. Oma mõju sündimuse suurenemisele oli ka rahvuslikul vabanemise õhustikul.

​1990. aastate alguses hakkas sündimus langema. Süvenes ka ebakindlus tuleviku suhtes – tekkis tööpuudus, suleti lasteaedu, räägiti tasulise hariduse kehtestamisest. Laste muretsemist pärssis paljude noorperede lootusetu perspektiiv elamistingimuste parandamiseks. Sünnitamist hakati edasi lükkama, esmajärjekorras püüti omandada elukutse, leida töökoht ja kindel sissetulek. Sündimuse vanuskõver hakkas sarnanema aastate 1930–1935 joonele. Madalaim sündide arv naise kohta registreeriti 1998. aastal – 1,3. Seejärel algas sündimuse suurenemine. Osaliselt oli tegemist vahepeal edasi lükatud sündide realiseerumisega, kuid paranes ka üldine majanduslik olukord ning tugevnes julgus lapsi saada. Vähenes lastega perede vaesus.

​Aastaks 2009 tõusis Eesti summaarne sündimuskordaja 1,6 lapseni naise kohta, mis oli Euroopa riikide seas keskmine näitaja, kuid endiselt madalam Eesti 1980. aastate lõpu näitajast. Eelkõige kasvab teisena ja kolmandana sündinud laste suhteline arvukus, samal ajal kui neljanda ja suurema sünnijärjekorraga laste sündide arv väheneb.

​Kuigi esimest korda emaks saamise keskmine vanus on ajavahemikul 1990–2009 kolme aasta võrra tõusnud, saadakse Eestis, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, esmakordselt emaks võrdlemisi noorelt. 2009. aastal oli naise keskmine vanus esimese lapse sünnil 26 aastat. Alates 21. sajandi algusest on ema jaoks kõige tavalisem saada laps vanuses 25–29. Lapse saamise vanuse nihkumisel vanemasse ikka hakkavad sündimuskäitumist senisest rohkem mõjutama tervise ja enneaegse suremusega seotud asjaolud. Kuigi Eesti meeste viljakustervis on suhteliselt hea, on alates 30. eluaastast Eestis meeste enneaegsete surmade tõttu naisi arvuliselt rohkem, seega kõigile selles vanuses naistele ei jätku enam abikaasasid.

Kui paljudes riikides on ka statistiliselt nähtavad kunstliku viljastamise tagajärjed mitmiksündide osatähtsuse kasvu näol, siis Eestis ei ole viljakusravi mõju sündide struktuurile 21. sajandi esimesel kümnendil nii ilmne. Mõningat mitmike arvu suurenemist võib märgata alates 1998. aastast, kuid mitmiksündide osatähtsus on siiski suhteliselt väike. Aastal 2009 moodustasid need näiteks 0,02% kõigist sündidest.

Lisateave artikli kohta