Rahvastiku koosseis

​Eesti territooriumi esimesed asukad olid europiidsete tunnustega ning saabusid Eestisse mannerjää kannul Kesk-Euroopa idaosast või Ida-Euroopa lõunaosast. Mesoliitikumis (9000–4900 eKr) on siinsed elanikud moodustanud ühtse kontaktvõrgustiku laiemalt Ida- ja Põhja-Euroopa metsavööndit asustanud inimrühmadega. Tänapäeva geeniuuringud näitavad, et eestlased on emaliini pidi pärit enamasti Euroopast, isaliini kaudu aga idapoolsetelt aladelt.

​Ränded on mõjutanud Eesti ala rahvastikku ka hiljem. Tavapärane oli uute asukate saabumine pärast kõrge suremusega perioode. Alates 13. sajandist tuldi linnadesse eelkõige Saksamaalt ja Rootsist. Keskajal linnad saksastusid, kuigi umbes poole linnarahvastikust moodustasid eestlased. Maapiirkondade külaühiskonda asunud võõramaalased, kes pärinesid eelkõige naabrusaladelt Soomest, Venemaalt, Läti, Leedu ja Poola aladelt, assimileerusid eestlastega hajaasustuse ja pika saabumisperioodi tõttu suhteliselt ruttu. Eestlastega ei segunenud Lääne- ja Põhja-Eesti rannikule asunud rootslased ega ka Peipsi läänerannikule poliitilistel põhjustel elama asunud vene vanausuliste kogukond. Teine suurem sisserändeperiood algas 19. sajandi lõpus, kui Venemaa industrialiseerumisega kaasnenud raudteevõrgu rajamine ja suurtööstuse areng tõi Eestisse hulga võõrtöölisi Venemaalt.

Teise maailmasõja eelses Eestis moodustasid eestlased 88,1% kogurahvastikust. Ülejäänud rahvastiku hulgas oli viis vähemusrahvust, kelle arvukus oli suurem kui 3000 inimest. Neist sakslased ja juudid taotlesid endale kultuurautonoomia staatuse vastavalt 1925. aasta seadusele. Suurima vähemusgrupi moodustasid venelased (8,2% ehk umbkaudu 92 000 inimest), sakslasi oli 1,5% (16 300), rootslasi 0,7% (7600), lätlasi ja juute alla 0,5%. Teise maailmasõja ja poliitiliste ümberkorralduste tulemusena kaotas Eesti neli ajaloolist rahvusvähemuste kogukonda viiest. Säilis vene rahvusvähemus, kelle ajaloolise kogukonna suurus oli 1990. aastate alguses 39 000 inimest.

​Sõjaga seotud sündmuste tõttu moodustasid vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu eestlased Eesti uutes piirides 97% rahvastikust. Rahu saabudes algas Nõukogude Liidu koosseisus Eestisse intensiivne sisseränne Nõukogude liidu aladelt. Sisseränne rauges alles 1980. aastate lõpus ning alates sellest ajast on Eesti rändesaldo olnud negatiivne.

2010. aastal on Eesti elanikest 68% eestlased, 25% venelased, 2% ukrainlased, 1% valgevenelased, 1% soomlased. Suuremad rahvusrühmad on veel juutidel, tatarlastel, sakslastel, lätlastel, poolakatel ja leedulastel.

​Rahvastiku kaugemat tulevikku mõjutab selle vanusstruktuur. Laste osatähtsus Eesti rahvastikus on vähenemas, 2008. aastal oli see 21% kogurahvastikust. Suureneb eakate arv. Üle 64-aastaste osatähtsus kogu Eesti rahvastikust on siiski, võrreldes teiste Euroopa riikidega, suhteliselt tagasihoidlik: 2008. aasta andmetel moodustasid 65-aastased ja vanemad ainult 18% Eesti rahvastikust. Tööealiste inimeste arv vähenes aastail 1990–2007, kuid hakkas siis 1980ndate lõpus sündinud rohkearvuliste põlvkondade tööealiseks saamisega tõusma. Vaatamata tööealiste inimeste koguarvu vähenemisele on nende osatähtsus rahvastikus lähituleviku Eestis suhteliselt stabiilne. Olulised muutused rahvastiku vanusstruktuuris toimuvad pärast 2018. aastat, mil algab tööealiste osakaalu kiire vähenemine.

​15-64-aastaste inimeste tööhõive on Eestis mõnevõrra kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. See tuleneb eelkõige Eesti naiste keskmisest kõrgemast tööhõivest. Näiteks isegi pensionile jäänud inimeste seas on naiste ja meeste tööhõive suhteliselt sarnane. Eestis ei ole tavaks töötada üle 70. eluaasta, kuid kuni selle vanuseni ollakse, vaatamata vanusele, suhteliselt aktiivsed.

Lisateave artikli kohta