Sisse -ja väljaränne

​Praegust Eesti rahvastikku on kõige enam mõjutatud Teise maailmasõna järgne intensiivne sisseränne ning Eesti elanike jaoks välisriikide piiride avanemine, mis on toonud kaasa väljarände.

Pärast Teist maailmasõda algas Eestisse intensiivne sisseränne teistelt Nõukogude Liidu aladelt. Juba 1990. aastal, veel enne iseseisvuse taastamist, kehtestati immigratsiooniseadus, mis seadis sisserände kvoodiks 0,1% alalise elanikkonna arvust ning pani olulised piirangud Eestisse sisserändele. Hiljem on kvoodi tingimusi korduvalt liberaliseeritud ning aastal 2010 jäävad kvoodi alt välja paljude läänepoolsemate riikide kodanikud.

Nõukogude okupatsiooni kestel oli Eesti elanike liikumine Nõukogude Liidust välja praktiliselt keelatud/võimatu. Koos Eesti Vabariigi taastamisega kadusid sellised piirangud inimeste liikumisele.

Aastatel ​1945–1989 iseloomustas Eestit intensiivne sisseränne, mis ületas väljarände. Siiski juba 1989. aastal oli Eestisse elama asunute ja Eestist lahkunute arv peaaegu võrdne. Järgnevatel aastatel jätkus sisserändajate arvu pidev vähenemine, samal ajal kui lahkujate arv jäi stabiilselt kõrgeks. Immigratsioonikvoodi rakendumisel 1990. aastal muutus rändesaldo negatiivseks. Eriti suure lahkujate hulgaga paistis silma 1992. aasta. Väljarände järsu kasvu põhjuseks oli võõrvägede lahkumine Eestist, mis jõudis lõpule aastal 1994. Lisaks reakoosseisule ja tegevteenistuses olnud ohvitseridele koos peredega lahkusid enamasti ka sõjaväega seotud tsiviilteenistujad. Muulaste Eestisse jäämist ei soosinud paljuski ka ebakindlus keele-, kodakondsus- ja välismaalaste seaduse osas. Kui Nõukogude armeega seotud inimesed liikusid enamasti ida poole, siis täiesti uueks nähtuseks 1990ndatel olid migratsioonisidemed lääneriikidega. Ka selles suunas oli rändesaldo negatiivne. Eestisse asus küll mõningane hulk sõja ajal emigreerunud eestlasi ja nende järeltulijaid, kuid samal ajal lahkus Eestist läände neli korda rohkem inimesi. Lääne suunas lahkumine oleks võinud olla isegi aktiivsem, kui ei oleks olnud sealsete riikide piiranguid. 20. sajandi lõpuaastail väljaränne mõnevõrra vähenes, ent hakkas taas tõusma pärast Eesti astumist Euroopa Liitu aastal 2004, kui liikumine riikide vahel lihtsustus. Aastal 2005 paistsid Eesti elanikud teiste Euroopa riikide elanike seast silma väga kõrge väljarände valmidusega. Ainult Leedus ja Iirimaal oli see kõrgem.

​Eesti kaotab välisrände tagajärjel eelkõige naisi, sest mehed pöörduvad sagedamini mõne aja möödudes Eestisse tagasi. Peamised väljarännuriigid on Soome, Venemaa, Saksamaa, USA, Rootsi, Suurbritannia, Ukraina. Sageli räägitakse kõrgharitud inimeste emigratsioonist, näiteks arstide lahkumisest, ent enamik väljarändajaid on keskharidusega inimesed.

Eesti ühines Genfi põgenike konventsiooniga 1997. aastal. Eestisse saabunud pagulaste arv on olnud siiski väga tagasihoidlik. Aastail 1997–2008 esitas Eestis asüülitaotluse ainult 148 inimest, kellest kümnele anti pagulase staatus ning 12 sai täiendava kaitse. Põhilisteks asüülitaotlejate päritolumaadeks olid Venemaa (23 taotlejat), Iraak (22) ja Türgi (17). Paljudel juhtudel oli asüülitaotlejate tegelikuks sihtriigiks mõni muu Euroopa Liidu riik ning sageli esitati asüülitaotlus pärast isiku kinnipidamist siseriigis, mitte riigipiiril. Alates 2009. aastast on asüülitaotluste arv siiski suurenenud. Selle põhjuseks on peetud eelkõige Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga ning riigipiiride praktilist kadumist, mille tulemusena elavnes üldine Eesti-suunaline illegaalne liikumine. Enamasti esitatakse varjupaiga sooviavaldus pärast kinnipidamist.

​Eesti senine rändeajalugu teeb inimesed sisserände suhtes ettevaatlikuks, sellepärast on üldised hoiakud sisserände suhtes mõõdukalt skeptilised, kuigi riiklikud kavad näevad ette kvalifitseeritud sisserände soosimist. 2006. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu andmed näitavad, et üldiselt oli immigratsiooni pooldavatel seisukohtadel 60–90% inimestest. Kõige positiivsemalt suhtuti endaga samast rahvusest inimeste sisserändesse ja ettevaatlikumalt vaesematest riikidest tulijatesse. Eestimaalaste tunnetatud immigratsiooniohud on siiski nii sotsiaalsed – alkoholism, narkomaania, AIDS, kuritegevus – kui ka majanduslikud. Seejuures tunnetavad esimese ja teise põlvkonna immigrandid neid ohte teravamalt kui Eesti põliselanikud.

Lisateave artikli kohta