1917. a Vene revolutsioonid ja Eesti

​Venemaa ebaeduga Esimeses maailmasõjas kaasnenud süvenev rahulolematus lõi eeldused revolutsiooniks. Veebruaris 1917  keisririigi pealinnas Petrogradis puhkenud toitlusrahutused kasvasid poliitiliseks rahvaliikumiseks. Kui protestijate poolele asus sõjavägi, olid vana võimu päevad loetud. Keiser loobus troonist, ministrite kabinet astus tagasi ning moodustati Ajutine Valitsus, kus osalesid esialgu mitu liberaalide parteid ning vasakpoolne sotsialistide-revolutsionääride partei (esseerid), kuna hiljem kuulus ajutisse valitsusse ka sotsiaaldemokraatlik tööliste partrei (menševikud). Ajutine Valitsus üritas pöörata Venemaa demokratiseerimise teele. Petrogradist levis revolutsioon kiiresti üle kogu impeeriumi.

Veebruarirevolutsiooni järel saavutasid rahvuslikud ringkonnad Venemaa Ajutiselt Valitsuselt eestlaste asualade ühendamise terviklikuks rahvuskubermanguks, millele anti laialdane omavalitsus (autonoomia). Kõrgemaks kohalikuks halduriks – kubermangukomissariks – nimetati eestlane Jaan Poska ning eestlased tõusid ka maakondade ja linnade etteotsa. Kohalike asjade otsustamiseks valiti demokraatlikus korras Maanõukogu, eesti keelest sai asjaajamiskeel, algas üleminek emakeelsele kooliharidusele, Vene armee koosseisus loodi eesti rahvusväeosad.

1917. a tekkinud demokraatlikule Vene vabariigile kujunes ohuks sotsiaaldemokraatliku tööliste partei bolševike tiiva ehk enamlaste tegevus. Nad ei soovinud arendada edasi Vene revolutsioonilist demokraatiat, vaid kehtestada üheparteilise diktatuurivalitsuse. Õõnestades valitsuse autoriteeti, jagades demagoogilisi lubadusi ja nõudes sõja lõpetamist, kasvatasid nad oma partei ridu, koondasid oma pooldajad relvastatud salkadeks ning teostasid 25.–26. oktoobrini 1917 Petrogradis vägivaldse riigipöörde. Mõne kuuga kehtestasid nad oma võimu suurel osal endisest Vene tsaaririigist.

Eestiski haarasid enamlased sõjaväe toel võimu enda kätte. Kubermangukomissar tagandati, Maanõukogu aeti laiali, omavalitsusasutused võeti üle ning tehti ettevalmistusi rahvusväeosade likvideerimiseks, mis said siiski tegutseda kuni 1918. a jaanuarini. Võimu juurest tõrjuti eemale kõik teised erakonnad, nende häälekandjad suleti, juhtivaid poliitikuid arreteeriti. Lisaks käivitati ulatuslik varade riigistamine, mis tõi kaasa niigi rängas kriisis vaevelnud majanduse kokkuvarisemise. Enamlik diktatuur ja poliitliste vaenlaste represseerimine tugevdas rahvuslastes soovi iseseisva Eesti järele.

Lisateave artikli kohta