8. Eesti laskurkorpus

Punaarmee eesti rahvusväeosa Teises maailmasõjas

Eeltööd Punaarmee eesti rahvusväeosade moodustamiseks algasid 1941. a sügisel. 18. detsembril 1941  andis NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee täiesti salajase määruse korraldusega alustada samal kuul Uurali sõjaväeringkonnas 7. Eesti laskurdiviisi formeerimist. Rahvusväeosad Punaarmee koosseisus moodustati ka näiteks lätlastel, leedulastel, grusiinidel, kasahhidel jt. 
  
7. Eesti laskurdiviisi formeerimisel selgus, et üks diviis ei suuda vastu võtta kõiki eestlastest sõjaväekohustuslasi, kes NSV Liidu tagalas viibisid. Sellepärast alustati Tšeljabinski oblastis veel teise, 249. Eesti laskurdiviisi formeerimist. 1942. aasta septembris ühendati eesti diviisid 8. Eesti laskurkorpuseks. Sellesse kuulus u 27 000 inimest, kellest 85–90% olid eestlased. Korpuse komandör oli kindralleitnant Lembit Pärn.

8. Eesti laskurkorpus kuulus tegevarmee koosseisu üle kahe ja poole aasta. Tervikuna osales korpus sõjategevuses 125 päeva: Velikije Luki all 39 päeva 1942. a detsembrist 1943. a jaanuarini, Eesti vallutamisoperatsioonis 1944. a 69 päeva (enamiku sellest Saaremaal) ja Kuramaal 1945. a märtsis 17 päeva. Lisaks tegutses  korpuse suurtükivägi 2. Balti rinde koosseisus Neveli, Novosokolniki ja Nasva all 1943. a sügisel ning Narva rindel 1944. aastal. Põhjuseid, miks korpus nii vähe lahingutes osales, oli vähemalt kaks: ühelt poolt tema kui rahvusväeosa ebausaldusväärseks pidamine, aga teiselt poolt oli korpus vajalikum propagandistlikus kui sõjalises mõttes („Eesti NSV oma armee”).

Juunist 1945 kuni likvideerimiseni mais 1946 kandis väeosa nime 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. Eesti rahvusväeosasid siiski lõplikult ei kaotatud. Kuni 1956. aastani teenis enamik kutsealuseid Eesti pinnal, kas 22. Kaardiväe Eesti Üksikus Laskurbrigaadis (1946–1951) või 118. Kaardiväe Eesti laskurdiviisis (1951–1956).

Lisateave artikli kohta