Agraarolud

Eesti ühiskonna sisemine korraldus püsis ka Rootsi võimu all pikka aega sellisena, nagu ta oli olnud keskajal. Maaelanikkond jagunes kahte suurde põhigruppi — maaomanikeks ja neist sõltuvateks talupoegadeks. Maaomanikud olid sakslased ja järjest rohkem ka rootslased, talupojad eestlased. Nende kahe grupi vahele mahtus ulatuslik maal elav vahekiht: mõisate ametimehed, möldrid, kõrtsmikud, käsitöölised. 17. sajandi lõpul oli Eesti alal umbes 1000 mõisa (eramõisad, riigimõisad, kirikumõisad, linnamõisad), mis tootsid peamiselt teravilja (talirukis, oder) väljaveoks Lääne-Euroopasse ja Rootsi; Läänemere-provintse nimetati tollal koguni Rootsi viljaaidaks. Tollane Eesti oli üldse kõige põhjapoolsem teravilja eksportiv maa.

Mõisamajandus toetus mõisast sõltuvate talupoegade teotööle — talud olid kohustatud mõisapõllul töötamiseks tagama inimtööjõu ja loomarakendi. Lisaks teotöökohustusele pidi talu loovutama mõisale osa oma põldude viljasaagist ja talumajanduse muid tooteid. Et põllumajanduse areng kulges ekstensiivselt, peamiselt uute põllumaade hõlvamise teel, suurendasid mõisnikud järk-järgult just teokoormist.

Lootus paremale elule ajendas talupoegi oma elupaikadest pagema ja otsima lahedamaid olusid. 17. sajandil võttis talupoegade põgenemine nii suure ulatuse, et lõpuks sekkus mõisnike survel riigivõim. 1668. aastal avaldatud ja 1671. aastal kinnitatud riiklik korraldus (nn maapolitseikorraldus) sõnastas ametlikult konkreetsed abinõud põgenenud talupoegade tagasisaamiseks; fikseeriti koguni talupoegade laste sõltuvus mõisnikust. Sisuliselt kinnitas maapolitseikorraldus mõisniku ja talurahva suhete juba juurdunud tavaõigusliku korralduse. Vaadeldava ajastu lõpuks muutus enamik talurahvast sunnismaiseks ning talupoja isiklik sõltuvus mõisnikust suurenes määrani, mis annab alust käsitada kujunenud suhet pärisorjuslikuna. Nõnda on teada tõiku talupoegade müümisest maast lahus, mida on traditsiooniliselt peetud pärisorjuslike suhete tunnuseks.

See protsess oli selges vastuolus olukorraga Rootsis, kus talupojad olid vabad ja esindatud ka Rootsi riigipäeval. Rootsi kuningad tegid algusest peale katseid muuta riigimaadel elavate talupoegade olukorda ka meretagustes provintsides; neis üritustes on nähtud isegi kavatsust luua Eesti- ja Liivimaalegi Rootsi eeskujul vabatalupoegade kiht, millest kujunenuks keskvõimu tugi vastukaaluks väheusaldusväärsele aadlile. Kuid kaugel asuva keskvõimu katsed talurahva seisundit muuta põrkusid kohaliku aadli vastuseisule. Lisaks kahanes riigi maavalduse vähenemisega ka vahetu motivatsioon talupoja õigusliku seisundi parandamiseks.

Lisateave artikli kohta