Eesti absolutistliku kuninga Karl XI valitsusajal. Suur mõisate reduktsioon

Rootsi riigi Läänemereprovintside-poliitikasse tõi selge muutuse kuningas Karl XI (troonil 1672–1697) valitsusaeg. Pidevate sõdade ja riigimaade üha kergekäelisema loovutamise tulemusena olid Rootsi riigi sissetulekud ohtlikult vähenenud ja pärast Kolmekümneaastast sõda jäi majandus eriti kiratsema. Rootsi kui suurriigi sõjalised kulutused püsisid aga endiselt kõrgetena ja riigitulude suurendamiseks hakati erakätesse läinud maid tagasi võtma — redutseerima. Mõismaade reduktsioon seondus Rootsi riikluse laiema radikaalse muutumisega — Karl XI valitsuse all kujunes Rootsist absolutistlik monarhia, mis taotles keskvõimu tugevdamist riigi kõigis osades ja seega ka meretaguste provintside tihedamat sidumist emamaaga. See omakorda eeldas riigi majandusliku võimsuse märgatavat tõstmist, mis oli teostatav eelkõige riikliku maaomandi suurendamise kaudu.

Pärast järjekordset kurnavat sõda (1675–1678 Brandenburgi kuurvürsti ning viimase liitlaste vastu) kuulutas Rootsi riigipäev 1680. aastal välja nn suure mõisate reduktsiooni. Kui varasematest mõisate tagasivõtmistest olid Eesti- ja Liivimaa alad jäänud valdavalt puutumata, siis nüüd laiendati riigipäeva otsust ka neile. Riik nõudis kõigi Rootsi võimu algusest peale eravaldusse läinud maade tagastamist. Taoline nõue kohtas kohaliku aadli ägedat vastuseisu, milles oli majandusliku kõrval ka õiguslik aspekt. Kohalikud ülemkihid käsitlesid Rootsi riigipäeva poolt ilma Eesti- ja Liivimaa maapäevade heakskiiduta tehtud otsust oma õiguste, riigi- ja aadlivõimu seni funktsioneerinud dualistlikkuse printsiibi rikkumisena; Liivimaa aadli käsituses olid ülemereprovintsid Rootsiga vaid personaaluniooni laadses ühenduses. Eestimaal, kus maa omandussuhted olid selgemalt määratletud ja iidse pärandusõiguse säilitanud mõisaid rohkem, õnnestus reduktsioon 1680. aastail siiski suhteliselt rahulikult läbi viia. Nõndasamuti ei tekkinud suuremaid tõrkeid Saaremaal, kus riigile kuulus juba niigi enamik maadest. Liivimaa aadlil oli aga kaotada palju enam, ning mõisate riigistamisega kaasnenud terav konflikt lõppes Liivimaa rüütelkonna esinduskogu — maanõunike kolleegiumi — laialisaatmisega 1694. aastal. Maapäevade toimumine sõltus edaspidi vaid kindralkubernerist.

Kokkuvõttes läks reduktsiooni tulemusel riigi kätte Liivimaal 5/6 mõisamaadest, Eestimaal üle poole ja Saaremaal ligi veerand. Riigimõisad renditi välja enamasti endistele omanikele, osalt alalisele, osalt tähtajalisele rendile. Ent vastsete rentnike hulgas oli ka mitteaadlikke — jõukaid linnakodanikke jt; endiste eramõisate talupoegadest said nüüd riigitalupojad. Rentnikud tasusid suhteliselt madalaid rente osalt viljas, osalt rahas.

Mõisate riigistamise käigus viidi läbi maade revisjon ja alustati põhjalikku riigimaade kaardistamist, mis kestis Põhjasõjani välja. Revisjoniga hinnati lisaks maa suurusele ka selle tulukust. Eraldi piiritleti rentniku ja riigitalupoegade suhted, nende õigused ja kohustused. Et talupoegi kaasati maade hindamisele, oli neil seeläbi võimalik kaasa rääkida maa kvaliteedi järgi määratavate koormiste suuruse määramisel; koormiste määrad pandi kirja vakuraamatutes. Rentnikel keelati anda ihunuhtlust taluperemeestele, talupoegadele anti õigus kaevata rentniku peale kohtusse, kuni kuningani välja. Samuti keelati talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmine ja talumaade mõisastamine. Eesti riigitalupoja staatus ei olnud küll veel võrreldav vaba talupoja omaga Rootsis, ent siiski oli see tunduvalt parem kui eramõisate talupoegade õiguslik seisund. Sageli talurahvakuningaks kutsutud Karl XI oli juba reduktsiooni algul teatanud kavatsusest kaotada Eestis riigimõisates pärisorjus, mida mujal Rootsis ei tuntud. Pärast endiste eramõisate talupoegade saamist kuninga alamateks muutus nende õiguslik seisund tõepoolest sel määral, et on alust kõnelda pärisorjuse kaotamisest redutseeritud mõisates.

Rootsi aja lõpuks sai kindlama aluse ka Eesti ala postijaamade võrk, mida hakati looma juba Gustav II Adolfi valitsusajal. Hästi toimiv postikorraldus oli ülemereprovintside ja „emamaa” vahelise sidepidamise tähtis tingimus. Postiühendusega seoses hakati senisest enam tähelepanu pöörama ka teede korrashoiule.

Lisateave artikli kohta