Eesti jaotatuna Rootsi, Poola ja Taani vahel

Suursõja esimese poole lõppedes jäi Poola ja Rootsi vaheliseks piiriks Mandri-Eestis 1582.–1583. aastal kujunenud demarkatsiooniliin. Seni kogu tänapäeva Eesti ja Läti territooriumi tähistanud nimetust „Liivimaa” hakati sestpeale kasutama vaid Poola valdusse läinud ala — Lõuna-Eesti ja Läti — kohta; Rootsile kuulunud Põhja- ja Lääne-Eestit hakkas tähistama sõna „Eestimaa”. Kuni 20. sajandi alguseni oligi mõiste „Eestimaa" kasutusel vaid Eesti põhjaosa nimetusena.

Lõuna-Eesti Poola võimu all 1561–1625. Jesuiidid Eestis
Lõuna-Eesti oli Poola-Leedu võimu all aastatel 1561–1621. 1561. aastal Liivimaa võimukandjate ja Poola kuningas Sigismund II Augusti vahel sõlmitud lepinguga moodustati ordu- ja piiskopkonna valdustest Kuramaal Poolast vasallsõltuvuses olev hertsogiriik; Lõuna-Eesti ala allutati vahetult Poolale. Poola kuningas lubas säilitada aadli omavalitsuse ja luteriusu puutumatuse ning tunnustada saksa keelt asjaajamiskeelena. Tegelikkuses aga hakati aadli õigusi peagi kärpima ja Liivimaa haldus korraldati ümber Poola-Leedu eeskujul.

Maa jagati kolmeks presidentkonnaks, mis hiljem nimetati ümber vojevoodkondadeks. Neist kahe keskused olid Eesti alal (Tartu ja Pärnu), kolmas — Võnnu (Cēsis) — Läti territooriumil. Presidentkondade (vojevoodkondade) eesotsas olid enamasti poolakad või leedulased. Enamik maast (palju mõisaid oli jäänud omanikuta) läks riigi valdusse. Riigimaadel moodustati halduspiirkondadena 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eesti alale jäi 10. Staarostkondade alla jaotusid omakorda riigimõisad — folvarkid. Algul olid pooled staarostitest poolakad, pooled leedulased. Hiljem sai kolmandiku neist ametikohtadest ka Liivimaa Poola-sõbralikum aadel. Osa omanikuta Lõuna-Eesti maid jagati eluaegseteks läänideks Poola ja Leedu aadlile, maavalduse kaotanud saksa aadel kaotas ühtlasi ka ainukontrolli maa omavalitsuses.

Liivimaa aadli esinduskogud (presidentkondade maapäevad) ja linnade esindused käisid koos vaid kuninga kutsel. Liivimaa saadikute maapäevalt valiti kuus esindajat — kaks poolakat, kaks leedulast, kaks „liivimaalast” (s.t sakslast) — ka Poola esinduskogusse, seimi.

Sõdade põhitandriks olnud Lõuna-Eestis oli 17. sajandi alguses hävinud enamik elanikkonnast, talud olid tühjad, mõisad hävinud ja linnad alla käinud. Eriti olid kannatanud 1582. aastani Moskva tsaaririigi võimu all olnud idapoolsed alad. 1558–1582 viidi Liivimaalt vangidena Venemaale umbes 10 000 inimest, peamiselt talupoegi. 1565. aastal küüditati Tartust peaaegu kogu sakslastest elanikkond, umbes 1000 inimest. 1570. aastail moodustus küüditatutest Moskva lähedal koguni saksa asundusi, mille elanikeks olid Liivimaalt küüditatud pensionärid. Moskvas Jauza jõe lätetel eksisteeris ka suhteliselt suurearvuline asundus, mida hakati nimetama Saksa asunduseks. Liivimaale asustati seevastu venelasi; vene teenisaadel sai siin hulgaliselt maavaldusi. Tartusse seati sisse õigeusu piiskopi ametikoht.

Liivimaa elujõu taastamine nõudis Poola riigilt eritähelepanu. Tühjaks jäänud talukohtadele asus enamasti kohalik põlisrahvas (eestlased või lätlased), keda rändas sisse ka Rootsi ja Taani võimu all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik. Kui Sigismund II Augusti (Leedu suurhertsog alates aastast 1529, Poola kuningas alates aastast 1530, suri aastal 1572) aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, siis 16. sajandi teisel poolel teravnesid konfessioonide vahelised pinged ühes vastureformatsiooni hoogustumisega kogu Euroopas. 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, jesuiitide ordu. Oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras katoliku kirik üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel. Katoliku kiriku organisatsioon taastati ka Liivimaal: taasloodi katoliku piiskopkond, vahepeal luterlaste poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele.

Poola võimu all oleva Liivimaa poliitikas tõusis usuküsimus keskseks 1582. aastast. Tollane paavst Gregorius XIII (ametis 1572–1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja-Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja „skismaatilise” (s.t kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Liivimaa rekatoliseerimist juhtis isiklikult paavsti legaat, rahvusvahelise tuntusega jesuiit, itaallane Antonio Possevino, kes kuni aastani 1578 oli jesuiitide peasekretär. Aastal 1578, olles Põhjamaade, Leedu suurhertsogkonna ning Moskva hertsogiriigi ametlik apostellik saadik, saadeti Possevino paavst Gregorius XIII soovil missioonile Rootsi, veenmaks kuningas Johan III vahetama protestantliku usu katoliikluse vastu. Muu hulgas oli Possevino ka vahendajaks 1582. aasta Vene-Poola rahulepingu sõlmimisel.

Eesti alal seati jesuiitide residents sisse Tartusse. Nagu mujalgi, olid ka Liivimaal nende tegevuse peasuunad lisaks misjonile haridus- ja kasvatustöö. Tartu residentsist kasvas välja jesuiitide kolleegium (katoliku vaimlike ja ilmikvendade ühendus), mille juurde asutati gümnaasium. Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar, mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste, venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele. Seminaris õppis ka Andreas Esto nimeline õpilane, keda on nime põhjal peetud eestlaseks. Gümnaasiumis toimus õppetöö ladina keeles, kuid misjonirännakutel selgitasid jesuiidid tõlgi vahendusel usutõdesid inimestele ka kuulajate emakeeles. Jesuiidid olid agarad vaimuliku kirjanduse kirjastajad ja trükkijad, ning andsid muukeelse kõrval välja ka eestikeelset kirikukirjandust. Paraku on teadaolevalt hävinud kõik nende poolt trükkida lastud eesti keelt sisaldanud raamatud, säilinud on vaid üks 1622. aastal ilmunud kirikutalituste käsiraamat. Raamatute kadumises on osa süüd kindlasti ka võitleval protestantlusel — nii on teada, et jesuiitide raamatukogu Tartus hävis linna vallutamisel Rootsi vägede poolt.

Jesuiidipreestritelt säilinud misjoniretkede aruannete põhjal otsustades võeti nad rahva hulgas kiiresti omaks. Kuigi aruanded võivad tegelikku olukorda ilustada, oli sõdadest laastatud Liivimaa tõenäoliselt soodne pinnas jesuiitide õpetuse levimiseks. Arvatavasti oli vastureformatsioonil suurem edu eestlaste juures, keda võisid võluda atraktiivsed jumalateenistused, jesuiitide ravitsemisoskused ja tähelepanu eesti keelele. Linnade peamiselt saksa elanikkond jäi pooldama luterlust. Nõnda eirasid Tartu sakslastest kodanikud jesuiitide gümnaasiumi, mille õpilased olid enamikus poola rahvusest. Linnakodanike leiguses jesuiitide vastu kajastus nende üldine suhtumine Poola võimu, mis oli pigem ebasõbralik. Võrreldes Lõuna-Liivimaa keskuse Riiaga olid Põhja-Liivimaa linnad siiski küllaltki leplikud ja Riia „kalendrirahutustega” (riialased protestisid gregooriuse kalendri kehtestamise vastu Liivimaal) sarnaseid tõsiseid kokkupõrkeid ei esinenud.

Liivimaa katoliikluse huvides tegi Possevino ettepaneku asustada siia katoliiklastest talupoegi, käsitöölisi ja kaupmehi võõrsilt, muu hulgas näiteks Itaalia Alpidest. Katoliku preestreid loodeti leida peamiselt Saksamaalt. Sisserändajaile lubati maad ja kümneks aastaks maksudest vabastamist. Koloniste ei saabunud eriti palju, küll aga väga erinevaist paigust. Kokkuvõttes kujunes Liivimaa rahvastikupilt väga kirjuks: 16. sajandi lõpus elas Lõuna-Eesti alal poolakaid, leedulasi, sakslasi, šotlasi, hollandlasi, ungarlasi jne. Suuremad rahvastikugrupid jaotusid ka sotsiaalselt samadesse rühmadesse: suurem osa poolakatest ja leedulastest olid võimukandjad, enamik sakslasi linnakodanikud, eestlasi talupojad ja venelasi kaupmehed.

1600–1603 oli Tartu Rootsi vägede käes ja jesuiitide tegevus katkes; osa Tartu jesuiite viidi vangidena Rootsi. Pärast seda gümnaasium ja tõlkide seminar enam endist hoogu sisse ei saanud. 1625. aastal Tartu vallutamisega rootslaste poolt lõppes nii jesuiitide kui ka kogu katoliikluse ajastu Eestis: selle taustal mõjub sümboolsena asjaolu, et juba aasta varem, 1624. aastal põles maha Baltimaade tollane suurim katoliku kirik, Tartu toomkirik.

Põhja-Eesti Rootsi võimu all
1561. aastal Rootsi valdusse läinud Põhja-Eestist moodustatud Eestimaa hertsogkonnas püsis Venemaaga peetud sõja lõppemiseni väga ebastabiilne olukord — mitmed piirkonnad Põhja- ja Lääne-Eestis käisid korduvalt rootslaste ja venelaste vahel käest kätte. 1570. aastail piirasid Vene väed kahel korral ka Põhja-Eesti tähtsaimat keskust Tallinna, mis jäi tänu tugevatele kindlustustele aga vallutamatuks. Vastse hertsogkonna valitsemist hakkas Rootsi riik tõhusamalt korraldama alles pärast rahu sõlmimist Venemaaga 1583. aastal — Põhja-Eestis kujunes riigivõimu ja baltisaksa aadli omavalitsuse kombinatsioonina dualistlik haldussüsteem. Nii nagu Liivimaa seisused Rzeczpospolita’le, olid ka Eestimaa aadel ja linnad Rootsile alistunud tingimusel, et säilivad nende senised õigused. Ent erinevalt Liivimaast, kus Poola riik hakkas lepingutingimusi õige pea rikkuma, järgisid Rootsi kuningad nii Tallinna linnale kui ka aadlile lubatut.

Põhja- ja Lääne-Eesti vasallid koondusid Eestimaa rüütelkonnaks, mida esindas selle üldkogu — korraliselt iga kolme aasta järel kogunev maapäev — ja selle alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegium. Rootsi riigivõimu esindas Eestimaal kuninga asehaldur, hiljem kuberner; kohaliku elukorralduse reguleerimisel püriti kokkulepetele rüütelkonnaga. Riigi maavaldus Eestimaal kujunes endistest ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest; osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusesse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid. Samas asusid Rootsi kuningad heldelt riigimaid eravaldusse annetama — tasuks teenete või teenistuse eest.

Nõnda oli 16. sajandi lõpuks enamik Eestimaa maid taas erakätes, peamiselt saksa aadli omanduses. See tagas Eestimaa aadlile ulatusliku mõjuvõimu nii majanduses kui ka poliitilises sfääris ning kuningavõimu hilisemad katsed seda piirata põrkasid rüütelkonna tugevale opositsioonile. Lisaks sellele oli lakkamatult sõdivale riigile tähtis säilitada kohaliku aadli lojaalsust ja seetõttu jäi keskvõim pikaks ajaks järeleandlikuks.

Saaremaa Taani võimu all 1559–1645
1559. aastast Taanile kuuluva Saaremaa areng kulges ülejäänud Eesti omast võrdlemisi isoleeritult. Taani läänistuspoliitika oli ettevaatlikum kui Rootsi ja Poola oma: suurem osa maast kuulus riigile, selle valitsemise eest vastutas kuninga asehaldur. Eramaade väiksemale osatähtsusele vaatamata moodustus ka Saaremaal omaette rüütelkond. Selle kõrval on aga tähelepanuväärne tõik, et Saaremaal kaasati haldusse ka talupoegi. 1645. aastal järjekordse Rootsi ja Taani vahel peetud sõja (sõjategevus Eesti territooriumi ei puudutanud) lõpetanud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse ning siitpeale valitses kogu tänapäeva Eesti ala üle üksainus riik. 1654. aastal anti Saaremaa Rootsi troonist loobunud ja katoliku usku siirdunud kuninganna Kristiina (1632–1654) ülalpidamismaaks. Pärast Kristiina surma 1689. aastal kuulus Saaremaa Rootsi riigile ja seda valitses kuningale alluv maapealik.

Eesti Rootsi kuningriigi koosseisus 1629–1710
1629. aastal langes Rootsi valdusse ka Poola-Leedu käes olnud Liivimaa ning nõnda kogu Mandri-Eesti. Eesti- ja Liivimaast said nüüd Rootsi ülemere-provintsi kubermangud (hiljem kindralkubermangud), mille etteotsa seati (kindral)kubernerid. Kui Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, siis mitukümmend aastat hiljem liidetud Liivimaad kohtles Rootsi teisiti. Eestimaa alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. Poola võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile — sellele vihjavaid lubadusi olid jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf (1611–1632) kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt. Kindralkuberneri juhtimisel hakati looma tugevat riigivõimuaparaati ja asuti järjekindlalt kehtestama Rootsi seaduseid. Siiski saavutas Liivimaa aadel Gustav II Adolfi järglaste valitsusajal vähehaaval järjest suuremaid õigusi. Osalt põhjustas seda asjaolu, et riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile). Järk-järgult tunnustas keskvõim Liivimaa aadli koondumist rüütelkonnaks, mis lõplikult kujunes välja 1647. aastaks. Liivimaalgi oli rüütelkonna esinduskoguks maapäev ja alaliselt tegutsevaks organiks maanõunike kolleegium. Tavaliselt iga kolme aasta tagant koos istuva maapäevaga arutati läbi kõik riigivõimu tähtsamad kavatsused. Rootsi riigi seisuste esindusel — riigipäeval — Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud.

Lisateave artikli kohta