Elitaarne haridus ja kõrgkultuur

Rahvaharidusest paremale järjele jõudis Eestis Rootsi ajal elitaarne haridus ja kõrgkultuur. Tallinnas ja Tartus avati gümnaasiumid. 1632. aastal allkirjastas Gustav Adolf (mõni kuu enne surmasaamist Kolmekümneaastases sõjas Lützeni linna all peetud lahingus) korralduse, mis muutis Tartu gümnaasiumi ülikooliks — kuninga auks Academia Gustaviana nime all. Aastail 1656–1661 Vene-Rootsi sõja ajal (hõlmas Läti, Leedu, Ida-Preisimaa, Poola, Ida-Eesti ja Loode-Venemaa alasid), mil Ida-Eesti ja Tartu olid Vene võimu all, oli ülikool evakueeritud Tallinna, kus aga tegevus hoogu sisse ei saanudki ja soikus 1665. aastal. 1690. avati ülikool taas Tartus, Academia Gustavo Carolina nime all ning viidi uuesti ohtlikuks muutunud oludes 1699. aastal üle Pärnusse, kus see tegutses kuni linna langemiseni Vene vägede kätte 1710. aastal. Enne Tartu Academia avamist oli Rootsi riigis vaid üks, 15. sajandist tegutsenud Uppsala ülikool.

Tartu sobis ülikoolilinnaks hästi oma keskse asendi tõttu, kuid võib-olla mõjutas valikut ka asjaolu, et Tartus oli Poola valitsuse ajal tegutsenud katoliiklik kõrgem õppeasutus — jesuiitide gümnaasium. Rootslaste eesmärk gümnaasiumide ja ülikooli asutamisel oli otsene riigivõimu tugevdamine: sõdadest laastatud maal oli lisaks pastoritele puudus riigiametnikest, arstidest ja õpetajatest, ent Vana-Liivimaa aadlike jaoks traditsioonilisi õpirännakuid Saksamaa ülikoolidesse takistas Kolmekümneaastane sõda. Ehkki humanistlikus vaimus asutatud Tartu ülikool oli põhimõtteliselt avatud kõigist seisustest inimestele, ka eesti soost talupoegadele, viimaseid sinna tõenäoliselt siiski ei jõudnud.

Oma korralduselt sarnanes „akadeemia” teiste kaasaegsete Euroopa ülikoolidega, millel oli tavapäraselt neli teaduskonda (usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond) ja tugev rõhk keeleõpetusel (klassikalised ja kaasaegsed keeled). Õpetuse tasemelt arvestatava ülikooli kaudu jõudis Eestisse Lääne-Euroopa kaasaegne teaduslik mõte; nii tutvuti Tartus juba varakult Isaac Newtoni õpetusega ja polemiseeriti René Descartes’i teoreetiliste seisukohtade üle. Enamik Tartu ülikooliga seotud õpetlastest oli tuntud küll vaid lähemas ümbruses, üksikud neist aga saavutasid ka laiema rahvusvahelise tuntuse (näiteks Rootsi 17. sajandi mitmekülgsemaid haritlasi Georg Stiernhelm). Üliõpilastena domineerisid esialgu rootslased ja soomlased, baltisakslased eelistasid võimalusel jätkuvalt Saksamaa koole. Sajandi lõpupoole kehtestas Rootsi riigivõim nõude, mille kohaselt riigiteenistuses olevad isikud pidid vähemalt kaks aastat õppima kohalikus ülikoolis.

Põhja-Eestis koondus elitaarne vaimuelu Tallinna, mille kultuurielus andsid tooni Tallinna gümnaasiumi kirjandus- ja muusikaharrastustega professorid. Värskendavaid mõjutusi sai kohalik vaimne miljöö 1630. aastail, mil Tallinnas viibisid mitmed tuntud saksa õpetlased ja literaadid, nende seas ka kuulus barokiajastu luuletaja Paul Fleming (1609–1640). Seda aega meenutavad arvukad Tallinnas trükitud nn pulmapoeesia (sõprade õnnitlused pulmadeks) vihikud, milles leidub ka kuus eestikeelset luuletust. Maakeelse „pulmaluule” viljelemine aitas kaasa rütmilis-riimilise eestikeelse kirikulaulu tekkimisele. Saksamaa eeskujul ilmus 1670. aastatest (vanim säilinud number pärineb 1675. aastast) Tallinnas Eesti esimene, kohalikus trükikojas trükitud ajaleht. Ka muudes eluvaldkondades ei muutnud Rootsi valitsusaeg Eesti ala orienteeritust saksa kultuuriruumile. Seda soodustas Rootsi tihe side Saksamaaga Kolmekümneaastase sõja ajal ja järel: sõja tulemusena läksid Rootsi võimu alla mitmed ülekaalukalt saksa elanikkonnaga alad.

Lisateave artikli kohta