Kaubandus ja tööstus

Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. 17. sajandi alguse sõjad mõjusid pärssivalt ka kaubandusele Läänemere ruumis — nõnda lagunes valdavalt Saksamaal peetud Kolmekümneaastases sõjas lõplikult juba ammu mõranema hakanud Hansa Liit. Läänemere-kaubandus koondus võõramaiste, peamiselt Põhja-Saksa, Madalmaade ja hiljem Inglise kaupmeeste kätte. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam.

Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist), selle kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehitusmaterjali, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina.

Narvast kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Narva Rootsi riigi idapealinnaks, kus riigipea resideeriks igal neljandal aastal. Narva kaubanduslik õitsenguaeg oli 1670. aastail. Eesti sisemaa linnad aga kiratsesid, kuna jäid tähtsamatest kaubateedest eemale. Keskaegne, jõgesid pidi läbi Eesti (Pärnust Viljandi kaudu Tartusse, sealt Pihkvasse) kulgenud kaubatee ei olnud 17. sajandiks maapinna kerkimise tõttu enam laevatatav. Pärnu ja Tartu initsiatiivil võeti üles küll selle taastamise kava, kuid selle teostamine eeldanuks 17. sajandi tehnilisi võimalusi ületavaid süvendustöid.

Rootsi valitsuse kaubanduspoliitika soosis esmajoones Rootsi „emamaa” huve: Eesti linnades kehtisid kõrged tollimaksumäärad, aeg-ajalt rakendati vilja väljaveokeelde — sõjaväe varustamiseks või näljahäda korral.

17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed töönduslikud ettevõtted — mõisate juures alustasid tööd telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid; mõnda aega tegutses ka üks klaasikoda (Hiiumaal). Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Tallinnas oli vaseveski töötanud juba 16. sajandi lõpust, 17. sajandil ehitati see ümber paberimanufaktuuriks.

Lisateave artikli kohta