Linnad

16. sajandi lõpul oli Eesti alal kümme linna: lisaks keskajal tekkinutele said 16. sajandi teisel poolel linnaõiguse veel Kuressaare Saaremaal (1563) ja Valga (1584). Sajandivahetuse sõjad laastasid rängalt ka Eesti linnu: näiteks Pärnu linn käis vallutajate vahel käest kätte kaheksal korral. Tartu, Põhja-Liivimaa suurim linn, langes korduvalt Vene, Poola ja Rootsi vägede rüüstamise alla, millega kaasnes ka linnakodanike küüditamine venelaste poolt. Sõjategevuse vaibudes oli linnaõigus kindlalt säilinud vaid Tallinnal, Tartul, Narval ja (Uus-)Pärnul. Pikapeale kosusid linnadena ka Kuressaare ja Valga; ülejäänud olid hävinud või läänistatud eravaldusse (nt Haapsalu, Rakvere). Kõige paremini pidas sõdadele vastu Tallinn, mida ei õnnestunud vallutada ühelgi võõrväel. Tõenäoliselt üle 10 000 ulatunud elanike arvuga oli Tallinn 17. sajandil Stockholmi ja Riia järel Rootsi riigi suuruselt kolmas linn. Tallinn võlgnes oma püsivuse sõdades juba keskajast pärit kindlustustele. Rootsi riik tugevdas strateegiliselt tähtsa Tallinna kindlustusi 16. ja 17. sajandil veelgi. Just 17. sajandi keskpaigast on pärit tänapäevalgi Tallinna linnapilti ilmestavad bastionid. Sajandi lõpul võeti ette suurejoonelise kindlustustevööndi rajamine Narva ümber; vähemal määral tehti kindlustustöid Kuressaares, Pärnus ja Tartus.

Üldse elas Eesti linnades 17. sajandil hinnanguliselt umbes 6% rahvastikust. Rootsi riik aktsepteeris üldiselt linnade sisemise autonoomia püsimist keskaegse, saksa päritolu linnaõiguse alusel, kuid sellest hoolimata olid linnade suhted keskvõimuga suuresti erinevad. Nõnda püsis Tallinna autonoomia kogu Rootsi aja kestel peaaegu piiranguteta, seevastu võttis keskvõim näiteks Narvas enesele hoopis suuremaid õigusi. Üldiselt püsis linnades traditsiooniline, keskaegse linnaõiguse toel kujunenud raekord, mispuhul seadusandlus, haldus- ja kohtusüsteem oli mõjukatest kaupmeestest koosneva linnavalitsuse — rae (ehk magistraadi) — pädevuses. 17. sajandil kuulusid rae koosseisu alaliselt ka juriidiliselt õpetatud liikmed.

Linnaelanikkond jagunes kodanikeks ja mittekodanikeks; kodanikeks võisid olla kaupmeeste ja käsitööliste ametiühenduste — gildide — liikmed. Käsitöönduse alal püsis juba 14. sajandil kujunenud tsunftikord, 17. sajandi jooksul spetsialiseerusid käsitööalad üha kitsamalt. Nii nagu kaubandusestki, tõrjuti ka käsitööst järk-järgult eemale Eesti põlisrahvas: nõnda näiteks lakkas 17. sajandi lõpul olemast peamiselt eestlastest ametimehi koondanud Tallinna Oleviste gild. Sestpeale oli Tallinnas käsitööliseks saamise sisuliselt kohustuslikuks eelduseks saksa rahvus. Nende protsesside tõttu kahanes järk-järgult ka maa põlisrahva — „mittesakslaste” — osakaal linnakodanike hulgas, ent linnade elanike hulgas moodustasid eestlased jätkuvalt enamuse. Samas raskendab kodanike päritolu kindlakstegemist asjaolu, et sotsiaalselt edukad linnaeestlased saksastusid kiiresti — kodanikeraamatutes esinevad saksa nimed võivad olla rahvuse määramisel eksitavad.

Lisateave artikli kohta