Põhjasõda. Rootsi võimu lõpp Eestis

Karl XI valitsuse läbiviidud reformid jõudsid Eesti olusid mõjutada vaid lühikest aega — tegelikkuses kinnistus vaid Rootsi kirikuseadus; 1697. aastal suri Karl XI vähki ning troonile astus tema poeg Karl XII (valitses kuni 1718). Ent alustatud muudatuste lõpetamata jätmise peamine põhjus oli 1700. aastal Läänemere ruumis puhkenud Põhjasõda. 1699. aastaks kujunes piirkonnas välja Rootsi-vastane liit, kuhu kuulusid Poola (Poola kuningaks oli valitud Saksi kuurvürst August II Tugev. Saksi kuurvürstina valitses ta 1694–1733; Poola kuningana 1697–1706 ja 1709–1733), Taani (kuningas Frederik IV, kes oli võimul aastail (1699–1730) ja Vene tsaar Peeter I (võimul aastail 1682–1725). Sõlmitud liiduleppe eesmärk oli vallutada Rootsilt tagasi kõik maad, mis ta „on oma naabritelt röövinud”; lepingu kohaselt pidi Eesti ja Läti alast moodustatama Poolale alluv vasallriik. Koalitsiooni kujunemisel on hinnatud oluliseks August Tugeva teenistusse läinud Liivimaa aadliku, Rootsi keskvõimu reduktsioonikavade ühe ägedama vastase, Johann Reinhold Patkuli (1660–1707) vahendajarolli — Eesti- ja Liivimaa eraldamine Rootsist oli Patkuli põhieesmärk, mille nimel püüdis ta ebaõnnestunult ässitada üles kogu Liivimaa aadlit.

Sõjategevus algas 1700. aasta veebruaris Poola lipu all sõdivate Saksi vägede ebaõnnestunud katsega vallutada Riiat. Samal ajal ründasid taanlased Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal, kuid said lüüa ja olid sunnitud rahu sõlmima. Vene tsaar Peeter I tõi 1700. aasta sügisel oma väed Narva alla, mille kaitsmiseks saabus oma sõjaväega sinna ka Rootsi kuningas Karl XII. 1700. aasta novembris linna juures toimunud lahingus lõid rootslased ülekaaluka Vene väe põhjalikult puruks. Seejärel viis Karl XII oma peaväe lõunasse Poola-Saksi vägede vastu. Rootsi kuningaväe lahkumist Eestist kasutas järgnevail aastail ära Vene tsaar, kelle väed vallutasid Ingerimaa ja sooritasid nõrgalt kaitstud Eestisse korduvaid sõjaretki. 1703. aastal hakati Peeter I korraldusel ehitama Neeva jõe suudmesse Venemaa tulevast pealinna Peterburi; seevastu Eesti aladel, mis liiduleppe kohaselt pidid minema Poola valdusesse, rakendasid venelased ulatuslikult rüüstetaktikat. 1704. aastal vallutasid Vene väed Narva ja Tartu ning kummagi linna kodanikud küüditati hiljem Venemaale. Rüüstetaktika kulmineerus Tartu linna õhkulaskmisega 1708. aastal.

Põhjasõja teistel tandritel oli Rootsi veel mõnda aega edukas, saavutades August II Tugeva alistumise ja loobumise Poola troonist. Liitlaseta jäänud Venemaa pakkus Rootsile rahu, mida too vastu ei võtnud. Kuid 1709. aastal purustasid venelased Karl XII sõjaväe Ukrainas peetud Poltaava lahingus, mis otsustas Venemaa kasuks kogu sõja ning võimaldas August II Tugeval naasta Poola troonile. Sealjuures aga loobus August II kõikidest pretensioonidest Liivimaale. Juba samal, 1709. aastal olid Vene väed alustanud Liivimaa tähtsaima keskuse Riia piiramist; pärast selle langemist 1710. aastal alistusid üksteise järel ka teised veel rootslaste valduses püsinud Liivi- ja Eestimaa linnad. Sõjategevus Eesti territooriumil lõppes Tallinna kapituleerumisega 1710. aasta septembris.

Et Venemaa pidas oma uute valduste kindlustamisel eriti oluliseks kohaliku aadli toetust, õnnestus linnadel ja aadlil saavutada soodsad kapitulatsioonitingimused. Eesti- ja Liivimaa liitmise Vene riigiga kinnitas lõplikult väljaspool Eestit veel kümme aastat jätkunud Põhjasõja 1721. aastal lõpetanud Uusikaupunki (Nystad) rahuleping.

Rootsi võimu aeg Eestis on mõlema riigi ajaloos erilise tähendusega. Põhja-Eesti alistumisega Rootsile 1561. aastal algas Rootsi tõus Euroopa suurriigiks, Eesti- ja Liivimaa kaotus Põhjasõjas tähendas Rootsi suurriigiaja lõppu. Rootsi võimu kehtestamisega terves Eestis kuulus Eesti ala esmakordselt oma senises ajaloos ühe keskvõimu alla. Eesti rahvapärimus meenutas 17. sajandit kaua kui „vana head rootsi aega”. Selle kahtlemata idealiseeriva traditsiooni tekkimisele aitas kaasa kontrast 17. sajandi lõpu talurahvasõbralike reformide ja seejärel kogetu vahel. Nn suures näljaajas ja Karl XI surmas nähti tagantjärele ennet Põhjasõjaga alguse saanud halbadele aegadele ja sündmustele. Sõda, katk ja aadli õiguste suurenemine talurahva positsioonide arvel Vene võimu all andsid eestlasele põhjust meenutada Rootsi võimu aega sooja sõnaga veel 19. sajandilgi.

Lisateave artikli kohta