Rahvastik

Eestit kahe inimpõlve jagu aastaid (1558–1629) kurnanud sõdades kannatas enim põlisrahvas ja maa-asustuse järjepidevus. Eesti alal arvatakse enne Liivi sõda olevat elanud umbes 250 000–300 000 inimest; 1620. aastatel 120 000–140 000. 17. sajandi alguseks olid tühjad kolm neljandikku taludest; kõige rängemini oli laastatud suurte linnade ümbrus ja Poola-Rootsi valduste piirialad Kesk-Eestis, kõige vähem Saaremaa. Siiski ei jäänud ka Saaremaa täiesti rüüstamisest puutumata: saarele ulatusid nii rootslaste (Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal 1566, 1568) kui ka venelaste sõjakäigud (1576). Sõdadega kaasnesid nakkushaigused (näiteks 17. sajandi alguse suure ulatusega katkuepideemia Rootsi-Poola sõja ajal), mille ohvrite hulk oli võrreldav sõjategevuses tapetute omaga. Lisaks sellele tabasid 17. sajandi algul ka Eestit kogu Põhja- ja Ida-Euroopat haaranud viljaikaldused ja nendega kaasnenud näljahäda. Eesti rahvastik hakkas uuesti kosuma alles pärast kogu maa ühendamist Rootsi võimu alla saabunud pikemal rahuajal. 1695. aasta Eesti rahvaarvuks on hinnatud 400 000 (Soomes ca 450 000, Lätis 800 000).

17. sajandile oli iseloomulik sisemigratsioon: põlisrahva ümberasumine tihedamalt asustatud aladelt tühjadele maadele. Rohkelt asus inimesi Mandri-Eestisse ümber Saaremaalt, mille rahvastikku oli laastamisest säästnud eraldatus muust Eestist. Ida- ja Kagu-Eestisse saabus uut rahvast Venemaalt, Põhja- ja Kesk-Eestisse — osaliselt Rootsi võimude õhutusel — Soomest. Soomlased moodustasid 17. sajandi keskpaiku Kirde-Eestis (Virumaal) 20% ja Põhja-Eestis (Harjumaal) 12% rahvastikust. Mitte-eestlaste osatähtsust kogu Eesti elanikkonnas on 1620. aastail hinnatud pisut vähem kui ühele viiendikule. Sisserännanud assimileerusid küllalt kiiresti; suurema kompaktse rahvusgrupina jäid hiljem püsima vaid Venemaa kirikureformi survel Eestisse pagenud vanausulised venelased Peipsi järve ääres. Poola võimu ajal Eesti-Läti piirialale asunud venelaste asustusest kasvas välja Valga linn. Loode- ja Lääne-Eesti saartel püsis seal juba keskaegse sisserände tulemusena kujunenud rannarootsi asustus.

Eesti rahvastiku jõudus kasv jätkus kuni 1657. aasta katkuni ja pärast seda uuesti 1695.–1697. aastal Põhja-Euroopas mitmel järjestikusel suvel valitsenud ebasoodsate ilmastikuolude tõttu tekkinud nn suure näljaajani. Sajandilõpu rängil aastail suri umbes viiendik Eesti elanikest (70 000–75 000 inimest); eriti lootusetuks muutis Eesti olukorra asjaolu, et näljahäda haaras samal ajal ka Rootsit (suri ca 80 000–100 000 inimest) ja Soomet (suri üks neljandik rahvast), vähem Lätit ja Loode-Venemaad.

Lisateave artikli kohta