Talurahvaharidus

Rootsi riigi kavadesse kuulus algusest peale eesti talupoja lugema õpetamine ja talurahvakoolide asutamine. Kuid sarnaselt muudele valdkondadele jõuti süstemaatilisema tööni hariduse edendamisel alles 1630. aastail. Ajaliselt langeb see laias laastus kokku rahvahariduse edenemisega nii katoliiklikes kui ka protestantlikes maades kogu Euroopas; ka Rootsi „emamaal” loodi talurahvakoolide võrk just 1620. aastail.

Eestis oli talurahva lugema õpetamine pikka aega koguduse kirikuõpetaja abiliste — köstrite — õlgadel, hiljem õpetati lapsi vähehaaval ka kodus. Mõningates kirikupiirkondades (kihelkondades) oli ajuti ametis eraldi koolmeistreid ja tegutses üksikuid talurahvakoolegi.

Täiendava muutuse rahvahariduse korraldusse tõi absolutistliku kuninga Karl XI (valitses aastail 1672–1697) ajal Eestis kehtestatud Rootsi 1686. aasta kirikuseadus, mille ettekirjutusel olid sajandi lõpuks rajatud talurahvakoolid kogu Eestis ning seatud kindlatele alustele koolmeistrite tasustamine. Mõnda aega tegutses Kesk-Eestis ka talurahvakoolide õpetajaid ette valmistanud õppeasutusena koolmeistrite seminar. Kuigi selle kooli tegutsemisaeg jäi koolijuhataja surma tõttu lühikeseks, tähendas see siiski uut etappi eesti rahvakooli arengus. Nelja aasta jooksul sai seminaris õpetust ligi 160 eesti soost noormeest, kes hiljem asusid tegevusse üle Eesti. Eestlaste lugemisoskuse taset 17. sajandil on raske adekvaatselt hinnata, kuid võib arvata (näiteks võrdluse põhjal 17. sajandi Tallinna linnakooli saksa soost õpilaste teadmistega), et üldjuhul piirdus see lugejale tuntud lihtsamate vaimuliku sisuga tekstide, katekismuse jms mõistmisega.

Üks Martin Lutheri õpetuse keskseid ideid oli, et inimesel peab olema võimalik lugeda pühakirja ja usu põhitõdesid oma emakeeles. Nagu luterliku ideoloogia levitamist üldiselt, nõnda soodustas ka selle põhimõtte elluviimist asjaolu, et reformatsiooniliikumise alguseks oli kirjasõna massilist levitamist võimaldav trükindus juba enesestmõistetav nähtus. Ka eestikeelse trükisõna teadaoleva ajaloo algus on seotud reformatsiooniga. Säilinud on küll vaid vähesed fragmendid ühestainsast 16. sajandil trükitud raamatust, kuid samal ajal on näiteks Tallinnast kindlaid andmeid mitmest erinevast 16. sajandil käibel olnud eestikeelsest väljaandest. Ka katoliku kirik asus — vähemalt osaliselt — just vastukaaluks luterlusele vastureformatsiooni ajal kõikjal energiliselt tegelema hariduse ja vaimuliku kirjavara küsimustega. Nii ilmus ka Lõuna-Eestis tegutsenud jesuiitide tegevuse viljana 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul eestikeelseid katoliiklikke trükiseid.

Eestikeelsete trükiste kirjastamine sai Eesti- ja Liivimaal uue hoo 1630. aastatel. Kirjasõna laiemat levikut võimaldas trükikodade asutamine Tartusse ja, mis veel olulisem, Tallinna, kus trükiti enamik 17. sajandi eestikeelseid trükiseid — tegemist oli valdavalt vaimuliku sisuga (jutluse- ja lauluraamatud, palvetekstid), eeskätt kirikuõpetajatele adresseeritud kirjandusega. Juba sajandi keskpaigast peale tegeldi piibli tõlkimisega eesti keelde, kuid selle täies mahus väljaandmiseni Rootsi võimu perioodil siiski ei jõutud. Trükkimiseni jõudis vaid lõunaeestikeelne Uus Testament (1686).

Lisateave artikli kohta