Usk ja kirik. Vaimuilm

Kui Vene-Liivi sõja puhkedes (1558) olid Vana-Liivimaa linnad domineerivalt luterlikud ja saksa maa-aadlikegi hulgas oli palju uue õpetuse poolehoidjaid, siis järgnevad sõja-aastad põhjustasid suure segaduse ka usuelus. Põhja-Eestis, mis juba 1561. aastal läks Rootsi valitsuse alla, kindlustus luterlus siiski järjekindlalt: 16. sajandi lõpul luteri usu riigiusuks kuulutanud Rootsist kujunes 17. sajandi alguseks protestantismi tähtsamaid kantse Euroopas. Ka Eesti- ja Liivimaal pidas Stockholmi keskvõim riigikiriku ülesehitamist üheks tähtsamaks eesmärgiks, mille otsustavama teostamiseni jõuti siiski alles 1630. aastatest alates, pärast kogu Eesti territooriumi minekut Rootsi võimu alla. Keerulisem oli olukord sajandi alguses Poola-Leedu käes olnud Liivimaal, kus katoliiklus püsis tänu jesuiitide tegevusele kauem elujõuline. Nii Eesti- kui ka Liivimaal alustasid Rootsi võimud kirikuhoonete taastamisest ja kogudusevaimulike otsimisest: Liivimaal olevat Poola valitsemisaja lõpus olnud ametis vaid viis luteri õpetajat. Osaliselt leevendas pastorite puudust asjaolu, et Kolmekümneaastase sõja ajal (1618–1648) pages Eesti- ja Liivimaale saksa soost vaimulikke, keda sai rakendada koguduste hingekarjastena.

Rootsi riik kontrollis kiriku- ja vaimuelu rangelt, korraldades 16. sajandi lõpust alates ja kogu 17. sajandi jooksul regulaarselt nn visitatsioone. Kogudusest kogudusse reisivate visitaatorite (kõrgemad vaimulikud — piiskopid või superintendendid) tähelepanu keskpunktis olid talurahva usuõpetuslikud tõekspidamised, erilise hoolega püüti välja selgitada „paganlikke" või katoliiklikke jäänukeid; ühtaegu kontrolliti ka pastori isikut — tema eesti keele oskuse taset, suhtumist ametikohustesse, elukombeid jms. Kogutud andmed jäädvustati visitatsiooniprotokollides, mille põhjal võib väita, et tollase eesti talupoja vaimuilmas säilisid kogu 17. sajandi jooksul segamini paganalikud, katoliiklikud ja luteriusu elemendid.

Eriline koht nii talupoja kui ka kõrgemast seisusest inimese mõttemaailmas oli 17. sajandil usul nõidusesse ja nõidadesse. Nõidumise eest karistamist on Eestist teada küll juba keskajast, ent suurem nõiaprotsesside laine jõudis Euroopast Eestisse 16. sajandi lõpus. Enamik teadaolevaid protsesse (ligi 150) nõiduses kahtlustatavate üle peeti Tallinnas: selline pilt võib olla vähemalt osaliselt tingitud asjaolust, et Lõuna-Eestist ei ole vastavad allikad nii hästi säilinud. Teadaolevalt on ajavahemikus 1520–1699 Eestis toimunud protsessidel nõiduse eest süüdistatud 196 inimest; neist on surma mõistetud 65. Surmaotsusega lõppenud kohtuprotsessid langevad peamiselt 17. sajandi kolme esimesse aastakümnesse. Varaseim teade nõia põletamisest Eestis pärineb 1527. aastast; allikaliselt kinnitatud viimane nõia hukkamine leidis aset 1699. aastal. Tavaliselt oli protsessidel 2–4 süüdistatavat; Lääne-Euroopale iseloomulikke mitmekümne kohtualusega suuri protsesse Eestis ei toimunud. Süüdistatavate — peamiselt talupoegade — hulgas on mehi olnud pisut rohkem kui naisi, surma mõisteti kummastki soost pea ühepalju. (Selle poolest erineb Eesti [ka Soome] huvitaval kombel Lääne-Euroopast, kus nõidumine oli valdavalt naiste „ala”). Ka süüdistajad olid peamiselt eesti talupojad ja nii on kohtuprotokollides sageli jäädvustatud eestikeelseid nõia- ja needmissõnu. Eesti nõia kuritegu seisnes enamasti kaasinimeste kahjustamises nõidumise läbi, kõige sagedamini mürgitamisega nõiutud õlle abil. Väidetavate nõiduseohvrite hulgas oli ka kõrgemat päritolu inimesi.

Järk-järgult levis Saksamaalt Eesti- ja Liivimaale 17. sajandi lõpul kujunenud luterlik usuvool pietism (lad. pietas ‘vagadus’), mis taotles usu sügavamat tunnetamist piiblilugemise kaasabil saavutatava isikliku usuelamuse kaudu. Ortodoksselt luterlik Rootsi riik püüdis pietismi levikut kõigiti takistada, näiteks vallandades ametist ja saates maalt välja uue vooluga kaasaläinud pastoreid ja ülikooli professoreid. Rootsi alamatel keelati õppimaasumine pietismi tähtsama keskuse, Halle, ülikoolis. Usuliikumise levikule piiri panna Rootsi võimudel ometi ei õnnestunud ning Eesti ala vallutamine Vene tsaaririigi poolt 18. sajandi alguses andis sellele uue hoo.

Lisateave artikli kohta