Agraarreformid ja majanduslikud uuendused

Eeldused agraarreformide läbiviimiseks lõi üleeuroopaline poliitiline ja ühiskondlik areng, eelkõige agraarreformid Preisimaal ja sealsete talupoegade vabastamine pärisorjusest 1807. aastal. Reformidele sundis mõisnikke ka üldine majandusliku olukorra halvenemine: sajandivahetusel lõppes põllumajanduse kasvujärk ja 1820. aastatel jõudis Eestisse üleeuroopaline agraarkriis, mis viis alla põllumajandustoodete hinnad ning põhjustas mõisnike kroonilise rahapuuduse ja võlastumise. Reformidele ärgitas baltisaksa mõisnikke ka Vene keskvalitsus. Absolutistlik keskvõim, mis oli eelkõige huvitatud riigi kui terviku normaalsest funktsioneerimisest, oli teatud piirini talupoegade loomulik liitlane aadliseisuse vastu, keda huvitas vaid oma seisuslike õiguste maksimaalne laiendamine.

Juba Katariina II tegi kindralkuberner George Browne’i (1698–1792) kaudu esimese katse Liivimaa mõisnike ja talupoegade suhteid reguleerida, kuid 1765. aasta agraarseaduste mõju jäi tagasihoidlikuks. 1801. aastal troonile tõusnud Aleksander I toetas entusiastlikult baltisaksa aadlike reformimeelsemat tiiba, nähes Balti provintsides eeskuju kogu Venemaa reformimiseks. 1802. aasta Eestimaa ja 1804. aasta Liivimaa agraarseadus asendas sisuliselt pärisorjuse sunnismaisusega: seadus määras kindlaks talupoegade koormised, lubas neil omada vallasvara, keelas talupoja oma kohast väljatõstmise ja lõi talupoegade omavaheliste tüliküsimuste lahendamiseks vallakohtud; kõik need uuendused taotlesid mõisnike omavoli vähendamist. Kuid uuendused, mille mõjulepääsemine eeldanuks pikaajalisi ja kulukaid maamõõtmis- ja -hindamistöid, ei jõudnudki tegelikult rakenduda.

Agraarreformide järgmine faas, talupoegade pärisorjusest vabastamine 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaal toimus seisuslikul ja riiklikul ühisalgatusel ja kujutas endast sisuliselt mõisnike kompenseerimist maaga nende loobumise eest talupoegade omamisõigusele. Adam Smith'i klassikalise majandusliberalismi vaimus otsustasid rüütelkonnad talupojad pärisorjusest täielikult vabastada ja üle minna „vabade” lepingute põhimõttele, mis jättis talupoja mõisniku ees üsna kaitsetusse seisundisse, kujutades endast varasema talupojakaitse seadusega võrreldes isegi ositist tagasiminekut. Samas ei saa siiski alahinnata pärisorjuse kaotamise (mida tähistas väliselt ka priinimede [perekonnanimede] andmine talupoegadele) positiivset tähendust: koos järk-järgult suureneva liikumisvabadusega suurenes ka maarahva sotsiaalne mobiilsus ja kihistumine, reformiga loodud kogukonnad jäid küll mõisnike eestkoste alla, kuid andsid talupoegadele juba osalise omavalitsuse, hoolikalt väljatöötatud talurahvakoolikorraldusega sai aluse kohustusliku alghariduse süsteem.

Kuigi kooliskäimine oli veel ebakorrapärane ja palju talulapsi lasti endiselt koduõpetusele, muutus 19. sajandi keskpaigaks koolivõrk varasemaga võrreldes püsikindlamaks (eriti Lõuna-Eestis ja Saaremaal), ka hakkas üha enam jõudma esimese astme talurahvakoolidesse kirjutamine ja arvutamine.

Eesti jäi kuni 19. sajandi teise pooleni valdavalt agraarmaaks. 18. sajandi jooksul ei jõudnud siinse tööstuse areng kaugemale esiindustrialiseerimise arengujärgust, mida iseloomustab manufaktuuride rajamine (Räpina paberivabrik, Põltsamaa lähistele rajatud klaasikojad, fajansimanufaktuur Tallinnas). 19. sajandi teisel veerandil algas üleminek manufaktuurtootmiselt masinate jõule rajatud vabrikutööstusele: tollel ajal rajati Eestisse mitmed väljapaistvad ettevõtted, teiste hulgas 1857. Narvas asutatud Kreenholmi Manufaktuur, mis oli suurim vabrik Venemaal.

Talurahva vabastamisele järgnenud aastakümnetel jätkus mõisamajanduse kriis. Ka isiklikult vaba talupoeg ei olnud endiselt huvitatud talupõldude viljakuse tõstmisest, sest rendilepingud olid lühiajalised ja talu majandusliku kandevõime kasvades püüdis mõisnik ka kohe teokoormisi tõsta. Mõned eesrindlikumad mõisnikud püüdsid küll rakendada oma maadel põllumajanduslikke uuendusi; nende ettevõtmiste tähtsaimaks tulemuseks oli kartuli-, lina- ja ristikheinakasvatuse laiem levik. Kohalikus baltisaksa ühiskonnas jäid aga kriisimeeleolud pea märkamatuiks: neil talupoegadele rasketel aastakümnetel valitses Balti provintsides näiline biidermeierlik „Liivimaa idüll”, mille juures välistas Nikolai I (valitses 1825–1855) ülikonservatiivne režiim igasuguse kriitilise diskussiooni.

Lisateave artikli kohta