Balti erikord

1721. aastal Uusikaupunki rahuga lõppenud Põhjasõjale järgnenud poolteistsada aastat on suhteliselt staatiline, väliste sündmuste poolest vaene ajastu Eesti ajaloos. See on seisuseühiskonna kristalliseerumise ja pärisorjuse kulmineerumise ajastu, mille kestel aga toimivad samaaegselt mitmed sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised allhoovused, mis valmistavad ette pinda industriaalühiskonna tekkele ja rahvuslik-demokraatlikule liikumisele 19. sajandi teisel poolel.

1710. aasta rüütelkondade ja linnade kapitulatsioonidega, mida hiljem kinnitasid ka kõik järgnevad tsaarid kuni Aleksander II-ni (1855–1881), määrati kindlaks Eesti- ja Liivimaa suhe Vene impeeriumiga ja kujunes lõplikult välja Balti erikord (Landesstaat). Tsaari kohapealseteks lepingupartneriteks olid küll ainult aadel ja linnakodanikud, kuid tolleaegsete seisuslike arusaamade järgi kujutasidki nemad endast kogu maad.

Kapitulatsioonid taastasid Rootsi absolutistliku kuningavõimu poolt tugevasti kärbitud rüütelkondade õigused — isegi laiendasid neid —, kinnitasid saksa seisusliku omavalitsuse ja kohtukorralduse ning andsid täieliku vabaduse siinsele evangeelsele-luterlikule kirikule. Loomulikult sai ka tsaaririigi tähtsamaid ideoloogilisi tugisambaid, Vene õigeusu kirik, uutes provintsides täieliku tegevusvabaduse, kuid de facto jäi luterlik kirik kui Landeskirche Eesti- ja Liivimaal veel pikaks ajaks pea ainuvalitsevale positsioonile.

Baltisaksa seisusliku omavalitsuse tähtsaim organ oli maapäev, kuhu kuulusid kõik immatrikuleeritud s.t kindlasse nimistusse kantud perekondade aadlikud — 18. sajandi keskpaigaks ühendasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad 324 aadliperekonda. Ehkki oma eesõiguste kaitsel järeleandmatud, ei muutunud rüütelkonnad siiski täiesti suletuks, vaid täiendasid end ise indigenaadiõiguste andmisega uutele suguvõsadele, kelle nimed lisati aadlimatriklisse. Maapäeva õiguseks oli maksude kinnitamine ja seadusandlik initsiatiiv, tähtsamate ametikohtade ja kohtutoolide täitmine ning kirikuasjade kaasahaldamine. Maapäevade vaheajal oli rüütelkondade täidesaatva võimu organiks maanõunike kolleegium.

Linnasid juhtis raad, mis end ise täiendas kaupmeeste ja juristide esindajate hulgast, ühendades endasse seadusandlikud, haldus- ja kohtufunktsioonid. Linnade kodanikkond ja elanikkond ei kattunud sugugi, enamikul elanikest, kes kuulusid valdavalt alamkihti, ei olnud kodanikuõigusi. Alamrahvast, omakorda, moodustasid enamuse eestlased.

Peeter I taotles Eesti- ja Liivimaa seisustele soodsate lepingutega omi sihte: lepingute teatav vabatahtlikkus suurendas Venemaa kui välispoliitilise partneri usaldusväärsust Euroopas, vähendas Rootsi-poolset revanšiohtu ja võimaldas Balti provintse kiiresti taastada. Balti provintsid kujutasid endast tsaari jaoks Euroopa mudelit, mis oma haldusautonoomia, korporatsioonide ning hariduslike ja väljaõppe võimalustega pidid olema eeskujuks moderniseerimisreformide läbiviimisel Venemaal. Balti regionaalne autonoomia ei olnud Vene impeeriumis, kus ei puudunud teatud föderalismi elemendid, sugugi ainulaadne nähtus. Alguses säilis autonoomia ka 18. sajandi lõpukümnendil Venemaa koosseisu läinud Ukrainal, veelgi kaugemaleulatuva autonoomia sai 19. sajandi alguses liidetud Soome. Eestlastele tähendas Balti erikord, mis kindlustas veelgi rüütelkonna ja linna sakslastest ülemkihtide poliitilist ülevõimu, nende õigusliku ja sotsiaalse olukorra halvenemist. Samas võib tagantjärele vaadates tõdeda, et oma olemuselt eelrahvuslik ja seisuslikult rangelt reglementeeritud Landesstaat takistas eestlastel sakslasteks ümber rahvustuda.

Balti erikorda kaitses ka baltisaksa aadli nende väikese arvuga võrreldes üleproportsionaalselt suur esindatus Venemaa eliidi hulgas kahe järgneva sajandi vältel. Paljud Balti provintsidest pärit aadlikud tegid sõjaväelist karjääri (neist väljapaistvaimana Napoleoni vastu peetud sõjas silma paistnud väejuht Michael Barclay de Tolly), silmapaistvalt kõrge oli parema hariduse ja keelteoskusega baltisakslaste osatähtsus Vene diplomaatilises korpuses; mitmed baltisaksa aadlikud tõusid Venemaa ministriteks ja kindralkubernerideks.

Lisateave artikli kohta