Pärisorjuslik kord ja mõisamajanduse intensiivistumine

Ka Vene keisririigi koosseisus jätkus Eestis rootsiaegse ühiskonnakorralduse mõju. Kuigi Põhjasõda tähendas suurt tagasilööki ka koolihariduse arengule, jäi rootsiaegne kiriku- ja koolikorraldus põhimõtteliselt muutumatuks ja ei kadunud ka talurahva suhteliselt kõrge lugemisoskus. Ehkki lugema õppisid talupojad enamasti koduõpetuse kaudu, oli 18. sajandi lõpuks saavutatud lugemisoskuse tase tolle aja kohta muljetavaldav: Põhja-Eestis oskas lugeda 40%, Lõuna-Eestis 55% ja Saaremaal 62% lugemisealisest rahvastikust. Need arvud on lähedased Kesk-Euroopa näitajatele ning ületavad suuresti Venemaa omi: suurem osa vene talupoegadest oli veel 20. sajandi alguses kirjaoskamatud. Kuid elementaarse lugemisoskusega talupoegade haridus 18. sajandil enamasti piirduski, kirjutamist ja arvutamist õpetati vaid väga vähestes talurahvakoolides.

Tagastades baltisaksa aadlile Rootsi ajal riigi poolt võõrandatud mõisad, tühistas Peeter I sellega ka koos mõisate riigistamisega toimunud talupoegade pärisorjusest vabastamise. Talurahva olukorrale tähendas see mõistagi suurt tagasilööki, ent on vähetõenäoline, et talupojad seda endale teadvustasid: pärisorjusest vabastamisele kohe järgnenud näljahäda ja Põhjasõda ei olnud lasknud Rootsi krooni poolt kavandatud reformidel õieti rakenduda. Samas oli Rootsi aja lõpus toimunud maade hindamine ja talupoegade koormiste kindlaksmääramine suures osas kehtiv ka 18. sajandi esimesel poolel, mil talupoegade reaalkoormised põhinesid endiselt Põhjasõja-eelsetel vakuraamatutel. Siiski kujunes 18. sajand pärisorjuse täieliku domineerimise ajaks Eesti aladel. Sarnane talupoegade isiklikult pärisorjuslikule sõltuvusele ja teotööle tuginev nn Gutsherrschafti süsteem kehtis veel mitmes Ida- ja Põhja-Saksa piirkonnas, omandades näiteks Mecklenburgis, kus mõisnikud põllumajanduse intensiivistamise käigus talumaid mõisamaadega liitsid ja talunikke oma kohtadelt ära ajasid, veelgi ebainimlikumaid vorme kui Balti provintsides.

Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni deklaratsiooni 1739. aastast, mis postuleeris mõisnike piiramatu omandiõiguse kogu talupoegade vara ja ka isiku suhtes, tuleb käsitada kui aadliseisuse ülimuslikkust väljendavat õiguslikku ideaalmudelit. Pärisorjuse-aja igapäevaelu, mida on Eestis uuritud veelgi vähem kui agraarõigusnorme, kujundasid siiski paljus mõisniku ja talupoja vahelised, tavadele ja traditsioonile rajatud patriarhaalsed suhted. Eesti pärisorise talurahva olukorra suhtelise talutavuse poolt kõnelevana on tõlgendatud ka rahvaarvu kiiret tõusu 18. sajandil.

Pigem kutsus talurahva olukorra halvenemise esile üldine majandusareng kui talupoegade lohutu õiguslik seisund. Põhjasõja ja katku järel oli suurem osa põlde sööti jäänud ja sõjaeelne külvide ulatus õnnestus saavutada alles 1750. aastatel; 18. sajandi lõpuks aga ületas põldude külvipind Põhjasõja-eelset taset juba kaks korda. Laienesid nii mõisa- kui ka talupõllud, enamasti siiski esimesed teiste arvel. Vahetult Põhjasõja järel sundis mõisnikke rootsiaegsetes revisjonivakuraamatutes fikseeritud koormisnorme järgima muu hulgas ka töökäte puudus. 18. sajandi keskel alanud mõisamajanduse kiirele tõusule pani aluse viinapõletamise levik. Lisaks Venemaal turustatud viinale nuumati viinaköögi praagiga härgasid, ühtlasi paranes ka põldude väetamine. Maamajanduse intensiivistumine tõi kaasa ka talurahva teokoormiste suure tõusu, mida mõisnikud oskasid rootsiaegsetest vakuraamatutest kõrvale hiilides abiteo arvel oluliselt suurendada. Samaaegselt muutus palju rafineeritumaks aadlike ja teiste baltisaksa seisuste eluviis. Just majandusbuumi ajal asuti rajama klassitsistlikus stiilis uhkete parkidega ümbritsetud mõisahooneid, mis ilmestavad Eesti maastikku tänini.

Lisateave artikli kohta