Pietismi ja vennastekoguduse mõjud

Venemaaga ühendamine ei tähendanud Eesti isoleerimist: saksa kultuuriruumi kuuludes sai Eesti jätkuvalt osa ka üleeuroopalistest kultuuri- ja vaimuelu liikumistest. Otseste impulsside ülekandumist kiirendas veelgi saksa haritlaste arvukas sisseränne 18. sajandil.

18. sajandi esimesel poolel jätkusid ja tugevnesid veelgi pietismi mõjud, mida ei takistanud enam Rootsi absolutistliku kuningavõimu ideoloogiline surve. Järjest suurenes baltisaksa üliõpilaste hulk saksa pietismi keskuses Halle ülikoolis, samuti suunas liikumise üks juhte August Hermann Francke pietistlikke pastoreid Põhjasõja järel Eestis arvukalt vabaks jäänud pastori- ja linnakoolide õpetajate kohtadele. Pietism rõhutas vastandina luterliku ortodoksia välisele vormitäitmisele individuaalset usuelamust ja iga uskliku vahetut piiblilugemust, seetõttu tegid pietistid suuri pingutusi eesti keele ja kirikukirjanduse arendamisel. Pietistlike vaimulike eestvõttel juba Rootsi ajal alanud piiblitõlkimist ja kirikukirjanduse väljaandmist kroonis eestikeelse täispiibli ilmumine trükist 1739. aastal. Piiblitõlkijad püüdsid kaotada senist „maakeele” ja „kirikukeele” suurt erinevust ja taotlesid maksimaalset rahvalähedust, piiblitõlkest kujunes eesti kirjakeelt rohkem kui sajandi vältel normeeriv alustekst.

Hoolimata oma murrangulisest tähendusest eestikeelse kirjasõna arendamisel, leidis individualistlik pietism vahetu kõlapinna eelkõige saksakeelse vaimuliku seisuse ja aadli juures. Eesti talupoegade hulgas leidis aga elavat vastukaja Saksimaal asuvast Herrnhutist alguse saanud vennastekoguduste liikumine. Vastandina elitaarsele ja Vana Testamendi vaimus patukahetsust rõhutavale pietismile oli kristokraatliku teoloogilise suunitlusega vennastekogudus optimistlik ja rahvalik liikumine. Massiliselt hakkas vennastekoguduse liikumine eesti talupoegade hulgas levima 1730. aastatel, mil Eestit külastas ka liikumise rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.

Eitamata ristiusu sajanditepikkust mõju Eesti põlisrahva maailmapildile, võib ometi väita, et alles vennastekoguduse liikumisest äratatutena võttis suur osa eestlastest sügava spontaansuse ja vaimustusega omaks kristluse põhitõed. Usulist vaimustust kinnitab poolpaganlike rahvausundiliste kujutelmade ja kombestiku ning paraku ka rahvaluule ja vana pärimusmuusika kõrvaletõrjumine ning hääbumine vennastekoguduse levikualadel. Vennastekogudus soodustas kirjakultuuri levikut talupoegade seas; seda tunnistavad arvukad eestikeelsed käsikirjalised autobiograafiad, mida levitati ja loeti kogudustes ette, samuti saab alles vennastekoguduse raames alguse vennaste omavaheline eestikeelne kirjavahetus. Isiklikult kogetud usuelamus andis pärisoristele eestlastele uue eneseväärtustunde.

Sarnaselt liikumise muudele levikualadele oli ka Eestis vennastekoguduse organisatsiooniliseks aluseks Zinzendorfi välja töötatud kogudusekorraldus, mille järgi iga kogudus jagunes nn kooridesse. Oma koguduseeluga pakkus vennastekogudus eesti talupoegadele uusi tegutsemis- ja enesearendamisvõimalusi, koguduste juhtide (koolmeistrid, köstrid, vöörmündrid, mõisaametnikud) ühiskondlik positsioon ja eliiditeadvus innustasid ka teisi talupoegi pürgima distsiplineeritud ja kokkuhoidliku eluviisi ning eeskujuliku talumajandamise poole. On arvatud, et hernhuutlus avaldas vastumõju ka saksastumistendentsidele ja valmistas ette pinda eesti rahvusliku liikumise tõusule 19. sajandi teisel poolel.

Samas peab arvestama, et vennastekoguduse liikumine haaras ka oma kõrghetkil vaid murdosa eesti talurahvast, samuti oli selle levik regiooniti väga erinev. Ka ajalises arengus tabasid hernhuutlust Eestis mitmed võnked ja tagasilöögid. Evides küll osa baltisaksa vaimulike ja aadli toetust, püsis vennastekogudus siiski kogu aeg vastasseisus ametliku luterliku kirikuga, mida ärritas vennaste reguleerimata õiguslik vahekord kirikuga ja sõltumatu kogudusekorraldus. Pärast esialgset massilist äratusliikumist, millega kaasnesid ka mõned religioossed ja sotsiaalrevolutsioonilised äärmused (näiteks ekstaatilised jutluskoosolekud Saaremaal ja Kagu-Eestis Võrumaal, kus nõuti ka talupoegade ja mõisnike kristlikku võrdsust), oli vennastekogudus alates 1743. aastast hulk aega ametlikult keelatud, kuid tegutses hernhuutlikult meelestatud mõisnike toetusel vaikselt siiski edasi (nn stille Gang).

Katariina II valitsusajal vennastekoguduse jälitamine lõpetati, uue tõusu elas liikumine läbi pärast Aleksander I armumanifesti (1817). Oma välise kulminatsioonini jõudis hernhuutlus 1839. aastaks, mil koguduse liikmete arv Eesti- ja Liivimaal ulatus 50 000ni. Ametliku luterliku kiriku tugevnenud surve ja saabuva industriaalajastu ilmalikustumistendentsid tingisid aga Herrnhuti mõju kiire hääbumise Eestis 19. sajandi teisel poolel.

Lisateave artikli kohta