Prantsuse revolutsiooni vahendatud mõjud

Kauge Prantsuse revolutsiooni mõjud ulatusid Eestini vahendatutena ja pikema aja vältel, väljendudes 19. sajandil esmajärjekorras agraarreformides ja rahvuslikus liikumises. Paradoksaalsel kombel oli Prantsuse revolutsiooni kõige kiirem ja otsesem tagajärg Eestis Põhjasõja ajal oma tegevuse lõpetanud Tartu ülikooli taasasutamine. Baltisakslased olid teinud katseid ülikooli avamiseks küll kogu 18. sajandi vältel, kuid algul takistas seda sõjajärgne majanduslik laos, sajandi teisel poolel aga Vene keskvalitsuse poliitilised kaalutlused. Ülikooli taasavamine oleks tõstnud Balti provintside iseteadvust ja tähtsust, ent Katariina II soovis oma tsentraliseerimispoliitikaga, vastupidi, kohapealset autonoomiat piirata. Ülikoolihariduseta Eesti elanikud siiski ei jäänud, sest jõukate baltisakslaste pojad õppisid Saksamaa kuulsamates ülikoolides.

Just see hirmutas Paul I, kes paaniliselt kartis Prantsuse revolutsiooni ideede levimist Venemaale. Keiser keelas Vene alamatel välismaal õppimise, kuid vastutasuks pidi ta baltisaksa rüütelkondadele lubama uuesti rajada oma ülikool, mis avatigi tema järglase Aleksander I valitsemisajal 1802. aastal Tartus. Peagi viis keiser ülikooli rüütelkondade haldusest ülevenemaalise haridusministeeriumi alluvusse ja andis õppeasutusele laiaulatusliku autonoomia.

Tartu ülikooli õppekeeleks sai saksa keel, ka suure osa õppetoolidest täitsid Saksamaalt kutsutud professorid. Kohalikust omavalitsusest suhteliselt sõltumatu Tartu ülikooli rajamine tähendas seisusliku korraga Läänemereprovintside jaoks suurt muudatust. Ülikooli tegevus puudutas ja mõjutas ühtviisi provintside vaimuelu ja ühiskonnakorraldust, poliitilist meelsust ja rahvussuhteid. Saksa kultuuriruumiga tihedalt seotud Tartu ülikool kujunes euroopaliku kõrgkultuuri vahendajaks Baltikumis ja kogu Venemaal. Sillaehitaja rolli illustreerib kõige kujukamalt ülikooli juures aastatel 1828–1838 tegutsenud Professorite Instituut, milles said koolituse tulevased Venemaa ülikoolide õppejõud. Tartu ülikoolist sai ühtlasi kolme Balti provintsi — Eestimaad, Liivimaad ja Kuramaad — integreeriv, baltluse identiteedi kujunemist soodustav faktor. Konsolideerumine puudutas küll eelkõige baltisakslust, sest kuigi Tartu ülikooli asutamisega vähenesid varasema välismaal õppimisega võrreldes märgatavalt õppimiskulud ja kõrgharidus muutus kättesaadavaks ka vähemjõukamatele noormeestele, jäi Tartu ülikoolis õppinud eestlaste arv 19. sajandi esimesel poolel siiski suhteliselt napiks.

Lisateave artikli kohta