Rahvastik: etniline ja seisuslik koosseis

Põhjasõjaga kaasnenud Vene vägede süstemaatilised rüüsteretked ja 1710–1711. aasta katkuepideemia põhjustasid Eestis kohutava demograafilise katastroofi. Arvuliste hinnangute osas ei valitse ajaloolaste hulgas lõplikku üksmeelt, ent üldiselt pakutakse, et pärast Põhjasõja lõppu elas Eestis 150 000–170 000 inimest; peale 18. sajandi alguse sõdadele järgnenud kriisi oli see Eesti rahvastiku viimase tuhande aasta rängim madalseis. Ent kõrge loomuliku iibe ja osaliselt ka sisserännu toel hakkas Eesti elanike arv kiiresti kasvama. 1725. aastal elas Eestis 220 000, 1750. aastal 335 000 ja 1765. aastal 400 000 inimest, millega oli uuesti saavutatud Suure Nälja eelne, Rootsi aja lõpu rahvaarv. Järgnevatel aastatel rahvaarvu tõus jätkus, kuid juba aeglustunud tempos: 1782. aastal oli Eesti elanike arv 485 000, 1800. aastal 500 000 ja 1858. aastal 750 000.

Eesti oli kogu vaadeldava perioodi valdavalt agraarühiskond. Linnaelanike osakaal moodustas vaid 5% Eesti rahvastikust. 1782. aastal oli linnaelanike arv kasvanud 23 000ni. Linnadest suurim oli Tallinn 10 700 elanikuga, Tartus elas 3400, Narvas 3000 ja Pärnus 2000 inimest. Osa Põhjasõjas laastatud Eesti väikelinnu (Rakvere, Paide, Viljandi) aga minetas aastakümneteks linna staatuse. Võitluses ümbruskonna mõisnikega, kes käsitasid linnakodanikke neile kuuluva mõisa elanikena, õnnestus neil oma linnaõigused taastada alles Katariina II valitsusajal sajandi teisel poolel. 1703. aastal Neeva suudmesse rajatud Venemaa uue metropoli Peterburi varjus langes jätkuvalt ka Eesti sadamalinnade (eeskätt Tallinna ja Narva) tähtsus. Ka 19. sajandi esimesel poolel kasvas linnaelanike arv veel väga aeglaselt: 1862. aastal oli linlaste arv Eestis jõudnud 64 000ni, mis moodustas kõigest 8,7% Eesti ala elanikest.

Vastandina maa-elanikkonna etnilisele struktuurile, mille puhul kujutasid mõisad ja pastoraadid endist sakslaste saarekesi neid ümbritsevas eestlaste meres, moodustasid sakslased linnaelanike hulgas kogu vaadeldaval perioodil arvulise enamuse. Veel 19. sajandi I poolel oli sakslasi linnades 40–50%, eestlasi 30–40%, muid rahvuseid 10%.

Eestis püsis kogu vaadeldava perioodi vältel range seisuseühiskond. Demograafilises plaanis jagunes Eesti elanikkond 1782. aastal seisuste kaupa järgmiselt: aadel 0,6%, vaimulikud, linlased jt vabad (v.a Eesti rannikul ja saartel alates 13. sajandist elanud rootsi vabatalupojad) 4,2%, enamikus pärisorised talupojad 95,2%. Seisustevahelist lõhet teravdas veelgi seisusepiiride ligilähedane kokkulangemine rahvuspiiridega, mille puhul tähtsaim liigituskategooria inimese sotsiaalse kuuluvuse määratlemisel oli eristus Deutsch (sakslane) ja Undeutsch (mittesakslane).

Mõiste Deutsch alla kuulusid sakslastest aadlikud, haritlased ehk literaadid — nagu seda suhteliselt homogeenset sotsiaalset gruppi Venemaa Balti provintsides nimetati — kaupmehed ja käsitöölised. Kokku hinnatakse sakslaste osakaaluks rahvastikus 3–5%. Kergelt halvustava varjundiga nimetuse Undeutsch all peeti silmas Eesti- ja Liivimaa eelkõige eestlastest ja lätlastest talupoegi ja linnade alamrahvast. Sealjuures ei moodustanud ei eestlased ega baltisakslased tolleaegses rahvuseelses ühiskonnas mingit omaette terviklikku rahvusgruppi. Väga selgepiiriliselt eraldus teistest baltisakslastest aadel, mille ülemvõim põhines suurmaaomandil ja poliitilistel eesõigustel.

Suur seisuslik kihistumine valitses ka sakslastest linnaelanike hulgas, kes olid organiseerunud juba keskajal tekkinud ametiühendustesse — gildidesse. Linnaelanike kõrgeima kihi moodustas kaupmeeskond, mille esindajatest koosnes raad. Kuid ka kaupmehed olid sisemiselt jaotunud suurde sotsiaalsesse hierarhiapüramiidi, mille ühelt astmelt teisele tõusmine oli raskendatud. Veelgi suurem sotsiaalne ja institutsionaalne suletus valitses siinmail hästi tasustatud saksa käsitööliste hulgas, kes olid käsitöö monopoliseerinud ametikodadesse, tsunftidesse, millest põlisrahvas oli 18. sajandiks reeglina välja tõrjutud. Linnaeestlased olid kas töölised või kuulusid peamiselt madalama kvalifikatsiooniga „ametitesse” (müürsepad, puusepad, köösnerid), mida ei loetud tsunftikäsitöö hulka.

Ka maal elav eestlastest põhielanikkond käsitas end mitte rahvusena vaid talupoegadena, kelle identiteeti suuresti mõjutas veel regionaalne kuuluvus. Põliselanike eelkõige seisulikule enesemääratlusele näib viitavat ka nende endi poolt sagedasti kasutatud omanimetus — maarahvas.

Sotsiaalne tõus, mis väljakujunenud seisuseühiskonnas oli võimalik vaid vähestele, tähendas eestlastele automaatselt ka saksastumist ja oma rahvuse kaotust enamasti juba järgmises põlvkonnas. Taoline ümberrahvustumisprotsess, mis algas juba keskajal ja kestis kuni 20. sajandi alguseni, on Eesti ajaloo läbivaid tunnusjooni.

Lisateave artikli kohta