Rahvusteadvuse sünd ja estofiilia

Rahvusteadvuse esiletõusu mitmel pool Euroopas 19. sajandi hakul seostatakse traditsiooniliselt Johann Georg Hamanni (1730–1788) ja Johann Gottfried Herderiga (1744–1803), neist viimane rõhutas eriti ühesele mõõdupuule allutamatute kultuuride paljusust ja ainulaadsust, saades nii kultuurrahvusluse innustajaks paljude Austria-Ungari, Venemaa ja Türgi impeeriumi rõhutud rahvaste hulgas. Hamanni ja Herderi mõjul hakati varem põlatud rahvaluules esmakordselt nägema spontaansuse, looduslikkuse ja tõe väljendust. Herderi avaldatud Euroopa rahvalaulude kogumik, mis sisaldas ka eesti ja läti rahvalaule, sai eeskujuks baltisaksa haritlastele, kes avastasid kohalikes põhirahvastes enda jaoks uusi väärtusi. Herderlik suhtumine rahvustesse ja rahvuskultuuridesse jäi pikaks ajaks siiski vaid vähemuse vaatenurgaks, sellele paralleelse ja sageli vastanduvana püsis Baltikumis veel väga kaua hilisvalgustuse mõju koos sellele iseloomuliku kosmopoliitilik-ratsionaalse mõtteviisiga.

Estofiilia ja rahvavalgustuse sümbioosi kehastab kõige paremini väljapaistvamaid talurahvahariduse edendajaid Eestis Otto Wilhelm Masing (1763–1832), kelle „Marahwa Näddala-Lehega” (1821–1823, 1825) saavutas õpetlik rahvavalgustus oma kirjandusliku kõrgpunkti. Rahvuse herderlikule mõistmisele jõudis lähemale Masingu noorem aatekaaslane, pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782–1846), kelle toimetatud ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntnis der ehstnischen Sprache” (Lisandusi eesti keele paremaks tundmiseks, 1813–1832), olles esimene eestiaineline teaduslik väljaanne üldse, püstitas eesti kirjakeele väljaarendamise ülesande. Rosenplänter ei näinud enam eestlastes ainult talupoegi, ta unistas juba eri sotsiaalsetesse kihtidesse jagunenud eesti rahvusest ja mõistis hukka sotsiaalselt edasi jõudnud eestlaste saksastumise.

Suure panuse eestlaste rahvusteadvuse tekkeks andis pastor Eduard Ahrens (1803–1863), kelle koostatud eesti keele grammatika (1843), mis loobus saksa-ladina eeskujudest rahvakeele ja soomepärase kirjaviisi kasuks, tõi kaasa kvalitatiivse hüppe eesti kirjakeele arengus. 19. sajandi algupoole estofiilide põlvkonda kuulus ka esimene eestlasest rahvuslane, noorelt surnud kirjanik Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kuid tema mõju kaasaegsetele jäi väheseks ning Petersoni käsikirjaline eestikeelne luule ja mõttepäevikud avastati alles sajand pärast tema surma.

Üheks estofiilide foorumiks kujunesid 19. sajandi esimesel poolel kõigis Balti kubermangudes asutatud teaduslikud seltsid. Tartus 1838. aastal rajatud Õpetatud Eesti Seltsis tegutsesid juba esimesed eestlastest haritlased Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882). Neist esimene visandas ja teine kirjutas valmis eesti rahvusliikumist konstitueeriva teksti, soome „Kalevalast” inspireeritud rahvuseepose „Kalevipoeg” (1857–1861).

Kirjeldatud rahvusliku liikumise embrüonaalfaas on suurelt osalt hilisemate kultuuriajaloolaste konstruktsioon, mida kaasaegsed vaevalt märkasid ja oluliseks pidasid. Ka baltisakslaste endi rahvuslik „ärkamine” toimus üleeuroopaliku arenguga võrreldes suhteliselt hilja. Eesti rahvusteadvuse genees ja esialgne areng kitsamas saksakeelsete haritlaste ringis omab suuremat tähendust alles 19. sajandi II poolel vallandunud rahvusliku liikumise seisukohalt, 19. sajandi algupoolel läbiviidud agraarreformid puudutasid aga Eesti ala rahvastiku valdavat enamust vahetult.

Lisateave artikli kohta