Usuvahetusliikumine ja lõplik agraarreform

Paljude talupoegade olukorra jätkuv halvenemine pärisorjusest vabastamise järel leidis plahvatusliku väljenduse usuvahetusliikumises. Pettunud talurahva spontaansed rahutused, mis kohati võtsid küllalt teravaid vorme, olid järgnenud küll kõikidele rüütelkonna poolt vastu võetud agraarseadustele, kuid eesti ja läti talupoegade massiline õigeusku astumine hakkas ähvardama juba luteri kiriku valitsevat seisundit ja sellega ka Balti erikorra aluseid.

Korduvad ikaldused 1840. aastate algul olid loonud soodsa pinnase igasugu kuulujuttude levikuks meeleheiteni jõudnud talurahva hulgas, kes naiivselt lootis õigeusu kiriku liikmeks astudes teotööst vabaneda ja keisrilt maad saada. Oma osa oli kindlasti ka õigeusu kiriku vaimulike agitatsioonil Liivimaal, sest teistes Balti provintsides Eestimaal ja Kuramaal, kus õigeusu kirik kihutustegevust ei arendanud, mingit usuvahetusliikumist ei toimunud. Äärmuseni ülesköetud atmosfääris astus 1840. aastate keskpaiku õigeusku koguni 64 000 eesti talupoega. Usuvahetusliikumises oli nii regioonilisi kui ka sotsiaalseid erinevusi. Kui usuvahetajate keskmine protsent eesti talupoegade hulgas oli ca 17%, siis Pärnumaal oli see 27,7% ja Saaremaal 29,8%. Liikumine haaras ka läti talupoegi Põhja-Lätis: eestlaste ja lätlaste vahekord usuvahetajate hulgas oli ca 3:2. Liikumisega läksid rohkem kaasa talurahva vaesemad kihid, sulased ja vabadikud, eriti vähene oli usuvahetus aga neis kihelkondades, kus oli tugev positsioon vennastekogudusel.

Talupoegade massiline õigeusku astumine oli puhtakujuline sotsiaalne protestiliikumine. Luteri kiriku olid eesti talupojad jõudnud selleks ajaks siiski seesmiselt omaks võtta. Seda kinnitab massiline rekonversiooniliikumine 1850. ja 1860. aastatel, mil ligi 35 000 talupoega esitasid Liivimaa konsistooriumile taotluse neid tagasi luteri kiriku rüppe võtta. See aga oli vastuolus ülevenemaaliste seadustega ja kutsus esile konflikti baltisakslaste ja tsaaririigi vahel.

Usuvahetusliikumine, mis ajaliselt langes kokku üldiselt baltisaksa ülemkihtide suhtes ülisõbraliku Nikolai I valitsemisajal ilmnenud esimeste venestamistendentsidega, vapustas sügavalt kogu baltisaksa ühiskonda ja avaldas otsest mõju lõplike agraarreformide läbiviimisele. Pärast ägedaid debatte maapäevadel vanameelsete ja reformimeelsete vahel, millel reformide läbiviimise hingeks oli Liivimaa aadlik Hamilkar von Fölkersahm, võeti Liivimaal 1849. aastal ja Eestimaal 1856. aastal vastu uus agraarseadus; sellega lahutati mõisamaast lõplikult talurahvamaad, mida mõisnikul oli õigus kasutada vaid talupoegadele rendile andmiseks või müügiks. See seadus pani aluse talude päriseksostmise protsessile, mille käigus hakkas Eestis välja kujunema talupoegadest maaomanike kiht.

Lisateave artikli kohta