Valgustus ja valgustatud absolutism

Pietismi ja hernhuutluse järel jõudis alates 18. sajandi keskpaigast uue vaimse vooluna Eesti aladele valgustus. Balti provintsidesse vahendas valgustusideid absolutismilt tuge lootev saksa valgustusliikumine, mille kandvaid sambaid oli ka protestantlik kirik. Valgustus muutus peagi ulatuslikuks sotsiokultuuriliseks liikumiseks, mis haaras baltisaksa ühiskonna kõrgemaid ja haritumaid kihte (aadlikud, pastorid, raehärrad, ametnikud, arstid, õpetajad). Valgustuse peamiseks meediumiks Eestis olid raamatud ja ajakirjandus, selle esimesteks institutsioonilisteks avaldusvormideks said 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul asutatud klubid, seltsid ja ka vabamüürlaste loožid. Valgustuse üks tähtsamaid programmilisi nõudeid oli ususallivus, millega paralleelselt kulges ilmalikustumisprotsess ja usuleiguse levik ühiskonna kõrgkihtides. Ka baltisaksa kontrolli all olev luteri kirik võttis valgustusajastul omaks teoloogilise ratsionalismi, mis lähtus piibli tõlgendamisel inimmõistusest ja redutseeris kristluse pelgaks moraaliõpetuseks.

Valgustusliikumine haaras otseselt vaid ühiskonna haritud kihte, ühiskonna vähemharitud, „valgustamata” põhimass sai olla vaid valgustuse objekt. Samas loodi tollal talupoegadele suunatud rahvavalgustusliku kirjanduse näol ka eestikeelne ilmalik kirjandus. Rahvavalgustusliku kirjanduse eesmärk oli vahendada talurahvale neile arusaadavas vormis praktilisi, eelkõige tervishoiualaseid teadmisi. 1766. aastal trükist ilmunud eestikeelne populaarmeditsiiniline ajakiri „Lühhike öppetus” tähistab ühtlasi ka eestikeelse ajakirjanduse algust. Kogu valgustusliikumisest oli talupoegadele suunatud rahvavalgustus kõige alalhoidlikum: talupoegi manitseti eelkõige kuulekusele, rahvavalgustajate poolt esitatud praktilise, heakorrastatud majapidamise ideaal oli talupoegade õigusetu olukorra juures tegelikult teostamatu.

Ehkki valgustuse vaieldamatuks teeneks oli pärisorjuse kui probleemi ühiskondlik teadvustamine ja muutmine avaliku mõttevahetuse aineks, jäid enamik valgustuslikke publitsiste oma nõudmistes ettevaatlikeks, pidades näiteks kohest pärisorjuse kaotamist enneaegseks. Tavaliselt piirdusid nad nõudmistega määrata kindlaks talupoegade koormised ja neid vähendada, ning tõhustada samal ajal kooliharidust, kuivõrd harimatute pärisorjade vabastamisele pidavat eelnema pikemaajaline valgustus- ja kasvatustöö.

Sellel poliitiliselt alalhoidlikul foonil paistavad silma kaks pärisorjuse kriitikut, kes ühtlasi esindavad ka Liivimaa valgustuse kahte, vanemat ja nooremat põlvkonda — pastor Johann Georg Eisen (1717–1779) ja literaat Garlieb Merkel (1769–1850). Eisen ei piirdunud oma nõudmistes ainult Balti provintsidega, vaid taotles esimesena pärisorjuse likvideerimist ja talupoegade õigust maaomandile kogu Venemaal. Oma lootused asetas ta valgustatud absolutismile, püüdes veenda keisrinna Katariina II ja vene kõrgaadlit pärisorjusliku korra sotsiaalmajanduslikus ebaefektiivsuses.

Pärisorjuse kriitika publitsistlikuks hiilgesaavutuseks on aga Merkeli 1796. aastal Leipzigis ilmunud pamflett „Die Letten, vorzüglich in Liefland am Ende des philosophischen Jahrhunderts” („Lätlased, eriti Liivimaal filosoofilise sajandi lõpul”), mis keskendus eeskätt baltisaksa aadli ründamisele. Merkel käsitas esmakordselt Liivi- ja Eestimaa põlisrahvaid, lätlasi ja eestlasi, mitte üksnes rõhutud talupoegadena, vaid pärisorjade seisusse surutud rahvustena, kelle areng on seeläbi kunstlikult pidurdatud. Merkeli kirjandusteostes loodud idealiseeritud kujutluspilt lätlaste ja eestlaste olukorrast ristisõdijate vallutuse eelsel ajastul mõjutas oluliselt 19. sajandi teisel poolel esile kerkinud läti ja eesti rahvusliku liikumise ideoloogide ajalookäsitlust.

Katariina II (valitsemisaeg 1762–1796) üldiselt soosiski valgustust, tema valgustatud absolutismi poliitika taotles kogu Vene impeeriumi moderniseerimist ja unifitseerimist. Kavast tulenevalt vähendati tunduvalt Balti provintside senist eristaatust: kaotati tollipiir Eesti- ja Liivimaa ning Venemaa vahel ning kehtestati ülevenemaaline maksusüsteem (pearahamaks) — sellega seoses viidi siinmail esmakordselt läbi ka ülevenemaaline hingerevisjon.

1783. aastal laienes Eesti aladele ka mujal Vene impeeriumis kehtinud kubermangukorraldus — nn asehalduskord, mis kujutas endast valgustatud isevalitsuse kompromisspoliitikat baltisaksa aadli suhtes. Katariina II kärpis osaliselt baltisaksa aadli seisuslikke privileege: senise tähenduse minetas aadlimatrikkel, samuti kaotati maanõunike kolleegium; kuid vastutasuks laiendas keisrinna baltisaksa mõisnike omandiõigusi, andes nende rüütlimõisatele sisuliselt eraomandi staatuse. Samas iseloomustasid asehalduskorda ka egalitaarsed suundumused — nii lõi rahvuskuuluvust eirav uus võimukorraldus alamkihtidesse kuuluvatele inimestele tõusuvõimalusi — ning osaliselt koguni demokraatlikud ümberkorraldused. Näiteks avardati linnade omavalitsuse baasi, asendades iseennast koopteeriva ja eluaegselt tegutseva rae tähtajaliselt valitud volinikega. Asehalduskord laiendas linnade kodanikuõigused ka mittesakslastele, andes sellega linnaeestlastele võimaluse sotsiaalseks tõusuks ja piiratud ulatuses osalemiseks poliitikas. Enamik mittesakslastest linnaelanikke ei suutnud siiski oma madala haridustaseme ja asehalduskorra peatse muutmise tõttu avanenud võimalusi kasutada.

Katariina järeltulija Vene troonil, Paul I (valitsemisaeg 1796–1801), tühistas enamiku Katariina II reformidest (v.a pearahamaks ja ühtne tolliruum) ja taastas baltisaksa seisuste privileegid nende endisel kujul. Lisaks tabas eesti talurahvast ja linnade alamkihte valusalt nekrutikohustuse laiendamine ka Eesti aladele 1797. aastal. Juba Napoleoni sõdade ajal 1806–1807 arvati Venemaa maakaitseväkke 28 000 Liivi- ja Eestimaa talupoega ja linnaelanikku, kokku võeti nekrutikohustuse kaotamiseni 1874. aastal Vene sõjaväkke ligi 100 000 meest, mis läks sündimata jäänud lapsi arvestades Eesti rahvastikule maksma umbes 200 000 inimest.

Lisateave artikli kohta