Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon

20. sajandi alguses jätkus Eesti ühiskonna moderniseerimine — industrialiseerimine ja linnastumine, tootmise ja tarbimise kasv, tehnoloogiliste innovatsioonide kasutuselevõtt, infrastruktuuri ja kommunikatsioonide kiire areng, poliitilise aktiivsuse tõus ja pluralismi süvenemine. Järsult elavdas kogu ühiskonnaelu eesti poliitikute uue põlvkonna esilekerkimine. 1904. aastal saavutasid eestlased esimese suure poliitilise läbimurde: eesti-vene blokk sai Tallinna linnavalimistel võidu senini kindlalt võimul püsinud saksa kodanluse üle. Eestis hakkas kinnistuma moodsale lääne ühiskonnale iseloomulik sotsiaalne struktuur; kiires tempos laienes nii eesti akadeemiline haritlaskond kui ka suurtööstustööliste kiht. Samal ajal kerkis jõudsalt kogu rahva haridus- ja kultuuritase, kasvas jõukus ning paranes üldine elujärg. Üldise kirjaoskuse juures oli eestlaste ühiskondliku aktiivsuse kasvus keskne koht ajakirjandusel; suurt rolli mängis ka aktiivne seltsitegevus: 1905. aastal tegutses Eestis üle 500 seltsi ja ühistu.

Eesti ühiskondlik meelsus tervikuna püsis Vene keskvalitsusega opositsioonis, poliitilistest vooludest andsid tooni rahvuslus ja sotsialism. Rahvusliku liikumise sees eristus 20. sajandi algul üha selgemini mõõdukas ja radikaalne tiib. Ajalehetoimetaja Jaan Tõnissoni (1868–surmaaeg teadmata) ja pastor Villem Reimani (1861–1917) juhtimisel Tartu ajalehe Postimees (alustas päevalehena ilmumist 1891) ümber koondunud mõõdukad pooldasid Vene isevalitsusliku riigikorra ümberkujundamist parlamentaarseks — konstitutsiooniliseks monarhiaks — ning kodanikuõiguste ja -vabaduste sisseseadmist Venemaal Lääne-Euroopa eeskujul. Mõõdukate ideoloogid tegid panuse liberaalsetele reformidele ja poliitilise võitluse legaalsetele, mittevägivaldsetele vahenditele, kartes, et otsene vastuhakk Vene riigivõimule võib kutsuda esile massirepressioonid ja hävitada eesti rahva.

Mõõdukatele vastukaaluks koondus Tallinnas ajalehe Teataja (ilmus 1901–1905) ümber toimetaja Konstantin Pätsi (1874–1956) ja vandeadvokaat Jaan Teemanti (1872–1942) juhtimisel rahvuslaste radikaalne, sotsialistidega seotud tiib. Radikaalid pooldasid demokraatliku vabariigi kehtestamist vajadusel revolutsiooniliste aktsioonide abil, samuti mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist.

Eesti sotsialistid jagunesid sotsiaaldemokraatideks-tsentralistideks, kes kuulusid 1898. aastal asutatud illegaalse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei kohalikesse rangelt konspireeritud organisatsioonidesse (juhid Mihhail Kalinin (1875–1946) ja Friedrich Leberecht (1883–1938)), ja sotsiaaldemokraatideks-föderalistideks, keda juhtis 1903. aastal Tartus asutatud ajalehe Uudised (keelati 1906) peatoimetaja Peeter Speek (1873–1968). Sotsialistliku ja revolutsioonilise liikumise kandvaks jõuks olid suurettevõtete töölised Tallinnas ja Narvas, Tartu ülikooli tudengid ja keskkooliõpilased. Poliitilist agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja levitatud lendlehtede ning üleskutsete abil.

Sotsialistide lähemaks eesmärgiks oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitluse (rahvaülestõusu) teel, kaugemaks eesmärgiks aga sotsialism, võimu üleminek proletariaadile, plaanimajanduse kehtestamine, ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Tsentralistid tuginesid Marxi ja Lenini õpetusele ning toetasid rahvusasjades internatsionalismi põhimõtteid. Föderalistide toetajaskond koosnes erinevalt tsentralistide baasiks olnud Põhja-Eesti linnade paljurahvuselisest tööliskonnast Lõuna-Eesti valdavalt eestikeelsetest maa- ja linnatöölistest ning haritlastest. Liikumine propageeris sotsialismi ja rahvusluse sünteesi ning rõhutas autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust nii Venemaa riigikorralduse reformimisel kui ka sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel. Eesti demokraatliku sotsialismi traditsioonile aluse pannud föderalistide ideelist tolerantsust ning partei juhtimisel demokraatlike meetodite kasutamist toetanud vaateid kujundasid marksismi kõrval austromarksism ja bernsteinlus.

1905. aasta jaanuaris alanud esimene Vene revolutsioon kujunes pöördepunktiks Eesti ajaloos. Suurt osa impeeriumist haaranud revolutsiooni vallandas järjest laienev lõhe moderniseeruva ühiskonna vajaduste ja Venemaa lootusetult aegunud ühiskonnakorralduse vahel. Sageli stiihilistes vastuhakkudes kulmineerusid vastuolud isevalitsuse ja rahva, ettevõtjate ja tööliste, mõisnike ja talupoegade, impeeriumi koloniaalrežiimi ja diskrimineeritud vähemusrahvuste vahel. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui ka kohalike baltisaksa ülemkihtide vastu — demokraatlikke ümberkorraldusnõudmisi kutsusid ühtviisi esile poliitilise vabaduse puudumine, feodaalkorra jäänused ja balti aadli seisulikud privileegid, maapuudus ja rahvuslik rõhumine. Sajandi alguseks end poliitiliselt teadvustanud eestlased astusid 1905. aastal esimest korda välja aktiivse suurjõuna. Vabadusliikumine, milles olid raskesti eraldatavalt põimunud teineteisega läbi sotsiaalne ja rahvuslik alge, haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse. Esmakordselt toimusid Eestis poliitilised üldstreigid, suurmeeleavaldused ja rahvakoosolekud, samuti valitsusevastane relvavõitlus.

9. jaanuaril Peterburis Verise Pühapäevaga alanud revolutsioon vallandas esimesed meeleavaldused ja streigid Eestis juba kolm päeva hiljem. Valdavalt rahumeelse protestiliikumisega ühinesid peale tööliste tudengid, haritlased ja õpilased, aga ka mõisatöölised ja taluperemehed maal. Erineva ulatuse ja kestusega aktsioonid jätkusid läbi kogu kevade ja suve, suurim poliitiline väljaastumine leidis kogu Eestis aset 1. mail.

Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust — kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.

Revolutsiooniline liikumine Eestis saavutas aasta jooksul üha kasvanud pingete õhkkonnas oma kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. Oktoobris toimunud ülevenemaalisest poliitilisest üldstreigist võttis Eestis osa üle 20 000 tööstustöölise ja raudteelase, s.o kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti, üle saja sai haavata. 27.–29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati „vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest.

Novembris–detsembris kuulutas valitsus Balti kubermangudes välja sõjaseisukorra. Detsembris purustasid, põletasid või rüüstasid linnatööliste ja nendega liitunud talupoegade salgad ühe nädala jooksul (12.–20. detsembril) peamiselt Põhja-Eestis 160 baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisat (s.o iga viienda mõisa) ja 40 viinavabrikut. Mässajaid ajendas tegutsema massipsühhoos ja irratsionaalne viha mõisniku kui igipõlise rõhuja vastu, kellele taheti maksta kätte kogu „700-aastase orjapõlve” eest. Mõisnike materiaalsed kahjud ulatusid 3,2 miljoni rublani, märatsemises hävis suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega hooneid ja esemeid. Ehkki põletajate seas oli sotsiaaldemokraate, ei kiitnud ükski eesti erakond neid aktsioone avalikult heaks.

Revolutsiooni mahasurumiseks Baltimaades kasutas tsaarivalitsus sõjaväge, mille üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni. Spetsiaalsed karistussalgad, mida abistasid ja suunasid baltisaksa mõisnikud, lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal maha üle 300 inimese, lisaks mõistsid sõjakohtud surma ligi 200 inimest. Ihunuhtlust sai ligi 600 süüdistatavat, sadu pandi vangi ja saadeti Siberisse. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. Repressioonide kartuses põgenes suur osa eesti poliitilistest juhtidest välismaale. Teiste reaktsiooniliste karistusmeetmete kõrval lõpetasid keskvõimud pahempoolsete erakondade ja organisatsioonide tegevuse, sulgesid ametiühingud ja uuendusmeelsed ajalehed. Baltimaades puhkenud revolutsioon ning selle metsik mahasurumine pälvisid tähelepanu kogu Euroopas, kus hakati teadvustama eestlaste ja lätlaste olukorda ja probleeme.

Eestlaste kõrval vähendas revolutsioon ka baltisakslaste usaldust Vene võimude suhtes. Valitsuse nõrkus ja suutmatus mõisnikke rahva viha eest kaitsta ajendas balti aadli esindajaid otsima toetust Berliinist ja sondeerima pinda Baltimaade võimalikuks ühendamiseks Saksamaaga.

Lisateave artikli kohta