Revolutsioonijärgne olukord ja maailmasõja-eelne aeg (1907-1914)

Revolutsiooni lüüasaamisele järgnes reaktsiooni üldine pealetung, varemlubatud õigusi ja vabadusi hakati tagasi võtma. 3. juunil 1907 saadeti laiali opositsiooniline II Riigiduuma ja kehtestati valitsusele soodne valimisseadus. Siiski oli Vene riigi poliitilises korras toimunud põhimõtteline muutus: üleminek piiramata isevalitsuselt duumamonarhiale, mis fikseeriti 1906. aasta põhiseaduses. Impeeriumi parlamenti (tegutses 1906–1917) valiti Eestist 20 saadikut, neist 13 eestlast, kes tegutsesid blokis Vene Konstitutsiooniliste Demokraatide Parteiga (kadetid). Riigiduuma ei suutnud Baltimaade teravaid probleeme küll lahendada, kuid andis võimaluse teadvustada neid Venemaa avalikkusele ja maailmale.

Sõjaseisukord Balti kubermangudes kestis kuni 1908. aasta augustini, mil see asendati „tugevdatud valvuskorraga” (kehtis kuni 1911. aastani). Ajutiselt ametisse seatud Baltimaade kindralkuberneri juurde moodustatud erinõupidamine töötas 1906–1907 välja reformiprojektid, mis pidasid silmas eeskätt baltisaksa mõisnike huve. Kavasid eirates jätkas Vene keskvalitsus Baltimaades vene mõju suurendamise ja saksa mõju vähendamise poliitikat, üritades samaaegselt vältida kohalike põlisrahvaste, eestlaste ja lätlaste, poliitiliste õiguste laienemist.

Reaktsiooniga kaasnes uus venestamislaine, mis jõudis Baltimaadesse 1907. aastal. Vene uue peaministri Pjotr Stolõpini innustusel koostasid kroonuametnikud mitmeid suurejoonelisi plaane keskvõimu mõju tugevdamiseks ning eestlaste ja lätlaste venestamiseks — kuni regiooni koloniseerimiseni vene talupoegade ja ametnikega. Ent Peterburi valitsusel puudus jõud ja aeg neid plaane ellu viia.

20. sajandi alguses oli Eestist kujunenud Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt enamarenenud alasid, kus toimus ülevenemaalisele turule orienteeritud tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine. Üle poole Eesti rahvatulust loodi Esimese maailmasõja eel tööstuses. Head kommunikatsioonid (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti regiooni tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Kohaliku elanikkonna kõrge üldine kultuuri- ja haridustase tegid võimalikuks intensiivse majandamise, Baltikumist oli kujunenud ühendustee ja transiidikoridor Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Selles kolmnurgas toimus intensiivne inimeste ja ideede liikumine ja vahetus.

Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunes kahe suurrahva — saksa ja vene — kultuuri ülekaaluka mõju ja surve all. 19. sajandil domineeris saksa-, 20. sajandi alguses venekeelne haridus. 1906. aastal saadi tsaarivõimult kauaoodatud luba eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoolide asutamiseks. Uuest võimalusest veelgi hoogu saanud akadeemilise haritlaskonna juurdekasvult jõudsid eestlased esimeste hulka maailmas. Peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia, Moskva, Helsingi. Eesti kultuur professionaliseerus, arenes eesti teaduskeel, mitmed eesti päritolu teadlased jõudsid Vene teaduse institutsionaalsetes raamides ülemaailmse tuntuseni.

Eesti kõrgkultuur kujunes Peterburi akadeemilise ja modernistliku kultuurielu vahetu mõju all. Noorte haritlaste moodustatud rühmitus Noor-Eesti (Gustav Suits, Friedebert Tuglas) kutsus eestlasi üles looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid vahetuid kontakte Lääne-Euroopaga, romaani, anglosaksi ja skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedaks kujunesid kultuurisuhted hõimurahva soomlastega, kellelt võeti sageli eeskuju oma rahvusliku kultuurielu korraldamisel.

Sajandi esimesel kümnendil asutati Tallinnas, Tartus ja Pärnus kutselised teatrid. 1907. aastal asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum.

Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihid etendasid endiselt väljapaistvat osa Baltimaade ühiskonna elus, majanduses ja kultuuris. Seltskonna majanduslikult kindlustatud koorekiht valdas suurt osa kinnisvaradest ja maadest: enne Eesti iseseisvumist, 1917. aastal, kuulus 800 baltisaksa suurmõisnikule 58% kogu Eesti maafondist.

Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Venemaale ja Ameerikasse. 1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik eestlastest (250 000), neist Petrogradis (Venemaa pealinn nimetati Petrogradiks 1914. aastal) 50 000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Eesti kolonistid olid moderniseerimise pioneerid impeeriumi avarustel, kes tõid endaga kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, said ülikooliprofessoriteks, kindraliteks, mõisavalitsejateks.

Vene sõjaplaanides oli Baltimaadel eriti tähtis koht Petrogradi kaitse seisukohalt. Esimese maailmasõja eel rajati Eestisse rohkesti militaarobjekte: Vene Balti laevastiku sadam ja sõjalaevatehased Tallinnas, suurejooneline Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse. Vene väkke võeti umbes 100 000 eestlast, kellest langes umbkaudu 10 000. Vene-Saksa konfliktis hoidsid eesti poliitikud Venemaa poolele, kuna leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa rahvuse hääbumise saksastumise läbi. Eestlased lootsid, et tasuks lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja kauaoodatud omavalitsuse. Ent Vene valitsus ei usaldanud Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid, paljuski põhjendatult, Venemaast lahkulöömise kavandamises.

Lisateave artikli kohta