Venestamisaeg

Vastukaaluks Vene impeeriumi etniliste vähemuste (moodustasid üle poole elanikkonnast) kasvavatele nõudmistele enesemääramisõiguse järele tugevnes 19. sajandi teisel poolel vene suurrahvuslus ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail.

Saksa mõju küsimuse Balti kubermangudes võttis vene ajakirjandus üles juba 1860. aastail. Slavofiilid nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist Venemaa põhiosa omaga. Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser Wilhelm II valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu vahel: Vene impeeriumi jaoks tõusis päevakorda pealinna Peterburi julgeolek. Tsaaririigi valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks.

Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile tõustes: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused.

Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–1883. aastal Balti kubermangudes läbi revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui ka kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti sajandi viimasel kümnendil.

1888. aastal ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega: senine saksa seisulik politseiorganisatsioon asendati riiklikuga. 1889. aastal kehtestati Vene kohtusüsteem, kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike õigusliku võrdsuse põhimõte; kohtuprotsessid muudeti avalikuks, loodi advokatuur. Uue talurahvaasutuste korraldusega seadis keskvõim järelevalveks talupoegade omavalitsuse üle ametisse talurahvaasjade komissarid. Haldusreformi tulemusena loodi senisest enam kui tuhandest vallast vähem kui nelisada elujõulist ja maksuvõimelist valda; kujunenud halduskorraldus jäi põhijoontes püsima kuni Vene keisririigi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.

Baltimaade halduskorra tasalülitamine Venemaal kehtivaga lõhkus keskaegset seisuslikku elukorraldust ning soodustas ühiskonna moderniseerumist, ent põlisrahvaste õigused sellega oluliselt ei laienenud — baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid eestlased Vene bürokraatliku kroonurežiimi otsese surve alla. Kõrgematele ametikohtadele hakati määrama sakslaste asemele venelasi, kes ei osanud kohalikke keeli ega tundnud olusid. Siiski ei läinud tsaarivalitsus Balti provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide — rüütelkondade — ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik.

Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu — puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.

Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes — pea kõik sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja järelevalve nii saksa kui ka eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti suleti. Asutada lubas riigivõim peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside vaid karskus-, haridus- ja tuletõrjeseltse.

Baltimaade rahvaste venestamise eesmärk oli kõrvaldada saksa domineeriv mõju selles piirkonnas, hoida ära põlisrahvaste separatism ja nende eliidi saksastumine ning asendada kohapealne Lääne tsivilisatsioon ja saksaeeskujuline kultuur slaavi-õigeusu tsivilisatsiooni ja vene kultuuriga. Seda suunda ei muutnud ka uue keisri, Nikolai II troonile tõusmine 1894. aastal.

Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19. sajandi lõpus domineeriv usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus, tänapäeva Eesti alal oli õigeusklikke vähem kui 15%, eestlaste hulgas vaid 12,7%. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasematele keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatele jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada „tsaari usu” vastu võtmisel „hingemaad” ja pääseda sõltuvusest mõisa ees.

Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui ka idast pärinevad monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed. Algas töölisliikumine ja toimus esimene streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete tudengite eestvõttel tekkisid 1880. aastail esimesed marksistlikud organisatsioonid.

19. sajandi teisel poolel hoogustunud industrialiseerimise käigus rajati Eestis suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Ehitati välja raudteevõrk (Tallinn–Peterburi liin valmis 1870. aastal), mis sidus Eesti Vene impeeriumi siseturuga (Eestis asusid Venemaa pealinnale lähimad jäävabad sadamad) ja lõi head eeldused tööstuse ja kaubanduse arengule. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, eesti rahvusliku kapitali osa oli tagasihoidlik.

1897. aastal elas Eestis 958 000 inimest, neist eestlasi pisut üle 90%, venelasi 4% ja sakslasi 3,5%. Koos tööstuse arenguga kiirelt kasvanud linnades elas iga viies Eesti elanik, neist omakorda kaks kolmandikku olid eestlased — üldine tendents oli linnade eestistumine. Linnadesse asus elama eesti rahvuslik haritlaskond, neis kujunesid moodsa ühiskonna alged ning avaldus kõige ilmekamalt uus kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus. Sellele vaatamata jäi 19. sajandi lõpu Eesti agraarmaaks: põllumajanduses töötas ligi 65%, tööstuses ja ehituses üle 14%, kaubanduses ning transpordis, sides ja teeninduses 14% rahvastikust. Ühiskonna intellektuaalses, poliitilises ja majanduslikus eliidis domineerisid endiselt sakslased ja venelased; alamrahvas, talupojad ja töölised, olid valdavalt eestlased.

Lisateave artikli kohta