Esimene maailmasõda

​1914. a viisid suurriikide vastuolud Esimese maailmasõja puhkemiseni. Vastamisi seisis kaks koalitsiooni: Entente (Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa) ja Keskriigid (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi, Bulgaaria, samuti Itaalia, kes hiljem asus Entente'i poolele). Võitlus käis hegemoonia pärast maailmas. Venemaa soovis laiendada oma valdusi Balkanile ja mujal Kagu-Euroopas ning suurendada oma mõju maailma poliitikas.

Baltikumil oli alanud sõjas Venemaale strateegiline tähtsus. Iseäranis oluline roll oli Baltimaadel Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti. Sõja vältel käisid ulatuslikud tööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku tegevusbaas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust.

Suvel 1914 algasid Eestimaa ja Liivimaa kubermangus mobilisatsioonid. Hinnanguliselt võeti maailmasõja kestel Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest umbkaudu kümnendik sõjas hukkus. Eesti ala jäi sõjategevusest kuni 1917. a sügiseni puutumata. Küll saabus juba 1915 Eestisse hulgaliselt sõjapõgenikke Lätist, mis oli saanud rindepiirkonnaks. Eesti territooriumist sai edaspidi Vene põhjarinde tagala, kuhu oli 1917. a alguseks koondatud üle 100 000 Vene sõjaväelase.

​Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt taotlema autonoomiat. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti ühtseks autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks eesotsas kubermangukomissariga. Viimase juurde tuli moodustada nõuandva organina Maanõukogu, mille valimised toimusid kevadel ja suvel. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ja asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest.

Rahvuslike poliitikute seas hakkas levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Samas kasvas ka enamlaste populaarsus, kes rõhutasid tööliste klassiühtsust ja vastustasid rahvusliku autonoomia laiendamise taotlust. Enamlaste eestvedamisel asuti linnades ja Eestis paiknenud Vene armee väeosades moodustama tööliste nõukogusid.

Aprillis algas Eestis rahvusväeosade formeerimine, mis koondati detsembriks ühte jalaväediviisi. Rahvusväeosade moodustamisega naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Vabadussõja puhkedes 1918 sai Eesti Vabariik nendele sõduritele ja ohvitseridele toetuda.

Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed meredessandiga Lääne-Eesti saared. Eestis asuvad Vene väed olid selleks ajaks võitlusvõime kaotanud. Eesti rahvusväeosad säilitasid küll mõnevõrra parema distsipliini, ent Saksa regulaararmeega sõdijaid polnud ka neist.

​Pärast riigipööret Venemaal oktoobris 1917 üritasid enamlased võimu haarata ka Eestis, ent see õnnestus vaid osaliselt. Eesti rahvuslikud poliitikud ei tunnustanud enamlaste võimuhaaramist ja vastukäiguna kuulutas Maanõukogu end 15. novembril 1917 Eestimaa kõrgeima võimu kandjaks. Samal päeval saadeti Maanõukogu enamlaste poolt laiali.

Enamlased alustasid rahvuslike poliitikute ja sõjaväelaste represseerimist. Rahvuslased omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma sunniks.

1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile (kalendrireform), mis kehtis kõikjal mujal Euroopas. Nii järgnes kohalikus kalendris 1. veebruarile kohe 14. veebruar.

​Saksa pealetung idarindel algaski uue kalendri järgi 18. veebruaril ning järgmisel päeval andis Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. Viimane kuulutas 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel tervet maad hõivanud. Järgmisel päeval moodustati Tallinnas Eesti Ajutine Valitsus (peaministriks Konstantin Päts), mis sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja okupatsioonivõimu kehtestamist.

Saksa keisririik ei tunnustanud äsja väljakuulutatud Eesti Vabariiki. Eesti ja Läti alal üritati luua Saksamaaga liidus olevat Balti Hertsogiriiki, kus juhtroll oleks olnud kohalikel baltisakslastel. Keskriikide lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas 1918. a novembriks kukkus see plaan läbi. Saksamaa alustas seejärel oma vägede evakueerimist Eestist. 19. novembril 1918 sõlmisid Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Saksamaa valitsuse esindajaga lepingu võimu üleandmise kohta Eesti territooriumil.

Lisateave artikli kohta