Suure Kriisi aastad

​1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse aasta hiljem. Hinnalangus, sisseveopiirangud ja keelutollid maailmaturul ning siseturu kokkukuivamine tabasid valusalt nii põllumajandust kui ka tööstust. Kriisiaastail vähenes toodangu koguväärtus põllumajanduses 45% ja tööstuses 20%. Ekspordi järsk pidurdumine mõjutas negatiivselt Eesti väliskaubandust ning üleilmsed finantsvapustused tabasid raskelt ka riigi rahandust. Eriti rängalt mõjus inglise naelsterlingi ja paljude teiste välisvaluutade devalveerimine. Riigikogus puhkesid ägedad vaidlused krooni kursi üle, kuid selle langetamist ekspordivõimekuse tõstmise huvides ei mõistetud pikka aega. Kiiresti langes elukvaliteet, vähenesid sissetulekud, plahvatuslikult kasvas tööpuudus. Abinõud, mida kriisist väljumiseks rakendati, tõid vaid osalist leevendust.

​Majandusolukorra halvenemisega kaasnes elanikkonna rahulolematuse kasv. Rahvas süüdistas kõigis hädades poliitikuid, erakondi, parlamenti ja valitsust. Süüdistustest haarasid kinni ka poliitikud ise, asudes mustama oma poliitilisi vastaseid. See kõik muutis sisepoliitilise olukorra ebastabiilseks. Stabiilsust püüti suurendada erakondade arvu vähendamisega, kuid kriisioludes ühendatud parteid ei pidanud ajaproovile vastu ja parlamendi killustatus koguni suurenes. Koalitsioonide kokkuseadmine muutus järjest raskemaks, valitsuskriisid venisid pikemaks ja valitsuste eluiga lühenes – kahe aastaga (1931–33) vahetus kuus kabinetti.

​Sellises olukorras tekkis rahva seas ihalus kindlakäelise riigimehe järele, kes lõpetaks poliitikute omavahelise kemplemise ja lööks kõva käega korra majja, sh taastaks majanduskriisile eelnenud elatustaseme. Taolist iha süvendasid nii eeskujud välismaalt, kus autoritaarne valitsemisviis üha laiemalt levis, kui ka mõnede juhtivate poliitikute käitumine, kes kinnitasid, et kõigis hädades on süüdi põhiseadus, mis jättis loomata presidendi ametikoha. Põhiseaduse muutmist, laialdase võimuga presidendi valimist, parlamendi mõjujõu kärpimist ja valitsuse tegevusvõimaluste laiendamist asus esimeste hulgas propageerima mitmekordne riigivanem Konstantin Päts.

​Eriti jõuliselt toetas neid ideid Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Vastandades end nn vanadele erakondadele ning süüdistades seniseid juhte riigi huvide eiramises ja omakasu tagaajamises, koondas liit enda selja taha rahulolematute enamiku, kujunedes seniolematult arvukaks ja mõjukaks rahvaliikumiseks. Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas oktoobris 1933 toimunud rahvahääletusel üliveenva võidu. Uus põhiseadus asendas senise parlamentaarse valitsemisviisi riigipea ainuisikulise võimuküllusega ning lõi võimaluse autoritaarse režiimi kehtestamiseks.

Lisateave artikli kohta